Jaan Kirsch s.1820

Laiuse kirikukirja järgi Kase Juhani poeg Mardi Jaan Kõola külast, mis kuulus Vaimastvere mõisa pärisosaks.
1834.aasta oli ikaldusrikas, jõuluks oli leivavili otsas, magasiaidad tühjad ja nälg majades. Mõisad aga nõudsid oma osa taludelt ja ajasid vilja viinaks omakasu huvides. Riik tuli lõpuks appi ja saatis laevaga vilja Kunda sadamasse, kust Laiuse mehed käisid hobustega vilja vedamas. Vili oli kehv ja lisanditega. 1835.aasta jäi osa põlde külvamata seemne puudusel.
Surevus oli suur kihelkonnas, 301 inimest, selle hulgas ka Kase rentnik Mart, 60.aastane. Vanim poeg Jaak, kel ei olnud veel töövõimelist oma peret, vend Mart viletsa tervisega ja Jaan 15.aastane. Võõra, palgatud tööjõuga ja oma leivakotiga tuli iga päev mõisa saata keskmiselt 1,5 inimest. See käis üle jõu raskel ajal ja Jaak loobus, läks naaberkülla appi naise vanematele. Mõis aga saatis Jaani õppima püttsepaks, et hakkab mõisale kasulikult tööle.
Viimases hädas haarati kinni kuulujutust, kes on keisri usku, see saab keisrilt maad, mida Venemaal on küllalt. Vaja palvekirja maa saamiseks ja väljarännuks. Soovijaid jätkus. Nüüd läksid mõisnikud ärevusse, koos pastoritega tehti agitatsiooni külades Lutheri usu kasuks. Laiuse pastor tõi näiteks, et Lutheri usust võib alati lahkuda, aga vene usus oled kui vang ja peale salvimist pole luba lahkuda. Mustvee preester tegi kaebuse riigiusu solvamise eest ja pastor langes uurimise alla.
Mustlane ütles ausalt, et vene usk tuleb odavam. Kui on, annad ja ollakse rahul, aga Lutheri usus on sund-andamid ja pead veel kirikumõisa põllul tööl käima. Iga kirikliku teenuse eest on veel eritasu.
Jaanil on amet selge, sai mõisalt normi järgi ülalpidamise toormaterjalina ja see tuli omal teha tarvituskõlbulikuks. Selle tõttu Jaan abiellus noorelt ja 1841.aastal sündis esimene poeg Mart. Mõis andis pere ülalpidamiseks kandimehe koha mõisa lähedale maantee ja Lubjasaare soo servale.
Samal ajal oli vastuhaku tipuks Pühajärve sõda, kus mõisnik tõi kohale sõjaväe üksuse, et peksta talupoegi, miks esitasid palvekirjad väljarändamiseks. Talupojad kaigastega lõid soldatid põgenema ja alles tulirelvade käikulaskmisega taandusid.
Liivimaa mõisnikud tõttasid Nikolai juurde nõudmistega: keelata ära väljarändamine, vene usku siirdumine ja soldatite asemele anda kasakad, kuna talupojad soldateid ei karda!
Nikolai hakkas kahtlema oma maapolitseis. Lubas kasakad, aga saatis ka vaatleja selgituseks, mida nende kasakatega sääl tehakse. Vene usku siirdujailt nõudis 6-kuulist järelemõtlemist enne salvimist. Vastupidi andis loa Pihkvas seminari avamiseks, kus õpetatakse preestreid rahvuste keeles.

Talurahva olukord Liivimaa põhjasopis Laiusel.
1843.aastal konsistoorium revideerib Laiuse kiriku tulusid, et selle järgi määrata maksu konsistooriumi kasuks.
Kirikumõisa suurus on 7 1/4 adramaa talu. Iga talu peab kirikumõisa põllul töötama 1 rakke- ja 2 jalapäeva, kuna kirikuhinged (orjad) lasti priiks.
Andamid kirikule:
10 mõisa annavad kokku vakkades 44 rukkeid, sama palju otri ja 27 kaeru. Talupidajad, neid on 406, kokku 137 ja 1/2 igat vilja eraldi. Peale selle: 406 kana, 406 naela linu, 406 pugu peerge, 203 sülda puid (kirikut ei köetud) ja 1015 puuda heinu. Ametimehed peavad maksma õpetajale 25kop eluaseme maksu. Ühekordne tasu kiriklike teenuste eest kopikates:
Laulatus: peremehelt 25, sulaselt 13, lapseristimine 8, matus: peremees 25, teised 10, laps 6, armulaud 1kop. Pruutpaari kuulutus, paar metsalinde ja nael linu, leeritamine nael linu.
Köstri palgaks, maad annab kirik, mõisailt 41 1/3, talupidajailt 170 2/3 vakka vilja, 394 pihu linu, leerilaps toob koorma puid ja naela küünlaid, pruutpaar 5kop. ja paari kindaid; ristimine 2 matus. pererahvalt 10, teistelt 5 ja lapselt 1 kop.
Kihelkonna kooliõpetajale tõid talupidajad 59 ja 1/3 vakka rukkeid ja sama palju otri. Kui köster oli ka kooliõpetaja, siis see kuulus temale.
Kellamees sai mõisailt 11 ja 5/12 ja taludelt 53 ja 5/6 vakka vilja.
Pastoraadis oli kõik seisused esindatud:
Pastor - mõisnik, köster - karjamõisa rentnik, kooliõpetaja - talurentnik ja kellamees kui pops.
On säilinud teorendi kohustus, mille on dikteerinud Laiuse-Tähkvere mõisnik oma 1/4 adramaa talupojale peale priikslaskmist.
Teokohustus: 104 rakke- ja 104 jalapäeva. Abipäevi: voorides - 16, sõnnikuveol - 2, palgiveol - 5, külviajal - 1, heinatööl - 16, viinaköögis - 28, rehepäevi - 25, tüdruku korrapäevi - 48, peremehel 1 päev katuste parandamiseks, kordamööda postivedu, ketrama mõisale 2 naela lina omast ja 2 naela mõisa linast, valmistama 3 härjakütket.
Andamid: 6 2/3 vakka rukkeid ja samapalju otri, 2 vakka kaeru, 10 tuusti kohtuheinu, 2 naela humalaid, 10 naela seotud linu, 3 naela kanepit, 2 kohtukana, 20-25 muna, aastane lammas ja 3-vakane kott.
Iga pops pidi 4 nädalat mõisas härgi sulbitama. Vabad ja lesknaised mõisale ketrama: vanad leesika takku, noored 10 naela linu. Külakarjased valmistama võrusid härgade kinnihoidmiseks. Teolised aga pühapäeva õhtul mõisa tulema, et hommikul vara tööle jõuaksid.
Uued kohtustused tulid juurde viina ajamise ja härgade nuumamisega. Enne mõis ajas 60 vaati viina aastas, nüüd 2 vaati päevas. Iga vaat andis kasumit 9rbl. Tööjõud ja transport oli tasuta.
1844.aasta oli vihmane suvi, kannatas hein ja vili. Talvel tuli loomade taud, talurahvas kaotas palju loomi, oli kõhutõbi ja surevus suur, kihelkonnas 369 inimest. Ka Vaimastvere mõisal tuli lambafarm auku ajada, mis Nirko külast talupoegade välja ajamisel tehti 1839.aastal. Nüüd sai asemele Kase karjamõis kõrtsiga.
Nikolai nõudis talurahva seaduse uuendamist, algas kauplemine mõisnike ja Keskvalituse vahel. Lõpuks mõisnikud kirjutasid alla, kuna neid ehmatas Prantsuse revolutsioon ja talurahva verine õiendus mõsnikega Galiitsas.
Eestimaa omad olid visamad kauplema ja nende oma jäi alla kirjutamata puhkenud Krimmi sõja tõttu. Venemaa kaotus sõja mitte nõrkusest, vaid jälle aadli omakasust ja venitamisest, sõjaväge ei varustatud õigeaegselt ja küllaldaselt, nagu see juhtus raudtee ehitusega, mis läks 2 korda kallimaks, kui projekt ette nägi! Nikolai nördis väga, tarvitas magamiseks liigselt unerohtu ja suri 1855.aastal.
Liivimaa seaduses oli nii palju uut, et talud tulid välja mõõta ja müüa. Rent soovitati rahas või saak pooleks. Teorenti ei soovitatud. Mõsnikud lootsed venitada ja suruda peale eluaegne teorent, sest neil polnud omal vahendeid alustamaks tööd palgalistega.
Jaani elu mõisa töömehena kulges rahulikumalt kui külas, aga mõisast töö eest raha ei saanud. Selle saamiseks oli pereema kogunud võipüti täis. Laupäeva õhtul, kui Jaan mõisast vabanes, võttis võipüti ja leivakoti õlale ja hakkas nobedalt astuma Tartu turule, et see hommikul rahaks teha, osta, mis vaja ja hakata tagasi ruttama. Jõudis pühapäeval koos päikese loojanguga tagasi, et mõni tund puhata, 100 verstane matk oli sooritatud. Hommikul vara pidid mõisa meistermehed kööki koguma, kus neid kamandas vanaproua, kes talurahvast pidas mitte inimväärseks. Kui mehed kohal, tuli otse teki alt meest ette ja hakkas kamandama valimata sõnadega. Kui asi kauemaks läks, kutsuti toatürdruk ööpotiga kohale ja mõlemad tegevused jätkusid paralleelselt.
Aleksander II alustas Krimmi sõja tagajärgi likvideerima ja kirjutas alla ka Eestimaa talurahva uuele seadusele. Mahtra mehed märkasid, et eestikeelses on rohkem kohustusi, kui venekeelses seaduses. Kui sellele tähelepanu juhiti mõisnikule ja Juuru pastorile, oli sõjaväe kohale kutsumine meeste nuhtlemiseks. Toimus Mahtra sõdas. Samasugused toimusid ka Poolas, Keiser sai aru, et mõsnikud on ise neid välja kutsunud omavoliga. Poolale tehti järeleandmisi ja ka Baltikumis.
Aleksander ei hakanud aega viitma mõisnikega kauplemisega, vaid oma ukaasiga kuulutati vallad iseseisvaks mõisa alt, passiseadus, igale pass ja võis minna, kuhu tahtis, kui võlga ei olnud. Krediidikassa ettepanekul, et mõisnikelt võlg tagasi saada, avati talupoegadele garantii kohaostuks. Arvestati, kui mõis müüb (üks kolmandik) talusid , saavad võlad tasa ja teise kolmandiku müügist suudavad omale muretseda töövahendid ja maksta palgalistele, ning ehitada vastavad hooned, majandus ei katke.
Mõisnikud lugesid seda ülekohtuks ja laostamiseks.
Talurahvale oli see aga iseseisvuse arenemiseks, sest juba 1860.aastal algas talude müük ja suurenes taluomanike arv. Koos rahvustunde kasvuga ja oli võimalik esimene laulupidu korraldada, sest keisri luba saadi 50.aasta juubeliks, kui kuulutati priiks laskmine. Kirik segas end vahele, et lauldaks ainult kirikulaule ja juhtimine jääks neile, kuid eestlased viisid läbi oma plaanid. Räägiti Kuusalu meestest, kes jala läksid Tartu, kaasas hoburakend, kus oli meeste nädalane toidumoon.
1869.aasta kehva sügise ja haiguste leviku tagasjärjel pereema Kaie tervis ütles ülesse ja Jaani 8-liikmeline pere hakkas lagunema. Mart abiellus ja lahkus, õed-vennad, kui leeri seljataga, tegid sama. Jaan abiellus lese Mariga ja alustas uut elu, kui noor mõisnik ei vajanud enam vananevat Jaani. Jaan proovis veel Puurmannis tööd teha, aga praagiti ka säält vanaduse tõttu ja lõpetas elupäevad 1890.aastal valla toetusel.