Kase Juhan s.1682

1712.aastal kui katk vaibus, tehti vakuraamatute järgi revisjon talurahva olukorra üle. Kõik kaduma läinud kästi kirja panna katku surnuna. Aktis Kõola küla kohta on kirje: 13 majapidamisest on 5 tühjad, 65 inimest on kadunud, alles 32, neist 17 täiskasvanut ja 15 last. Hobuseid külas 4 ja 9 künnihärga. Allesjäänute hulgas on ka 30.aastane Kase Juhan.

Juhan jäigi Kase talu rentnikuks. Tema päritolu ega vanemate kohta andmeid ei ole. Põline kohapealne ta ei olnud, oli mujalt tulnud. Kirikukirjad selle aja kohta on Laiusel hävinud.
Kerge algus see ei olnud: kõigist oli puudus, kaotustest sõjas tuli taastuda ja mõis nõudis oma. Mõisnikud kasutasid agaralt Peeter Suure lubadusi õiguste kohta, ainult Vaimastveres kui riigimõisas oli see piiratud. Kõola küla asetses väikevoorel kulgeva tee ääres, põllud kahel pool kolmel väljal. Igal talul oli seal üks riba igal väljal, riba suurus ca 3ha. Laiali olevad ribad nõudsid rohkem tööd ja tekitasid pahandusi põldude harimisel ja loomade karjatamisel.
1725.aastal oli Juhanil 3 poega: vanim 5.aastane Hans, Juhan ja Tõnu.

• Võimuvõitlus Venemaal.
  Samal aastal suri Peeter I, järglaseks sai tema naine Martha Skoronskaja Jekaterina I nime all, nõuandjaks Peetri sõber Menchikov. See põdura tervisega 8 last sünnitanud naine, andis õiguse bojaaride salanõukogul sekkuda riigiasjadesse. Jekaterina suri kahe aasta pärast olles soovinud troonile Peetri pojapoega - Menchikovi järelvalvel.
  Aga bojaarid kasutasid oma võimu: kõrvaldasid Menchikovi ja viisid Peetri pojapoja elama mahajäetud Kremlisse Moskvas. Seal poisike haigestus rõugetesse ja suri. Bojaaridel kasutasid võimalust tuua troonile nõrgamõistuselise Ivan V tütar Anna, kes oli Kuramaal mehel baltlasest aadlil. Talle määrati nõuandja ja kutsuti Moskvasse valitsema.
  Anna läks Peterburgi, andis sealt ukaasi kui tsaar, et salanõukogu on laiali aetud. Mugavatel bojaaridel ei jäänud muud kui ohata ja risti ette lüüa, vadak, mis emake meiega tegi! Välisdiplomaadid iseloomustasid Annat kui vähearenenud ja laiska, aga hästi lõbuhimulist naist. Riigiasjad teda ei huvitanud, seda tegid mees ja nõuandja.
  Balti mõisnikel oli nüüd hea juhus imbuda tsaari õukonda, sõjaväkke, diplomaatiasse ja ametkondadesse. Nende võim kasvas talupoegade üle kiiresti.
  Loodi Maakolleegium, kellel oli kohapeal õigus elu korraldamiseks määrusi kehtestada; ning kui kuberner ka alla kirjutas, sai see seaduseks. Koostati ''õilsate'' nimekiri, kellel oli õigus vastutavatele kohtadele asuda ja nende rüütlimõisad oli eriõigustega. Kirikus kuulus kolm esimest rida ''õilsatele'', sinna ei olnud teistel luba istuda. Kirikus kaevati altari alla keldrid ja jagati mõisate vahel nende matmise paigaks.

• Piibel, kirik, mõisad.
  Laiusele tuli õpetajaks Reimers, kelle kreedoks oli: kõik patused maetakse patuste paika, nägu keeratakse põhja poole, et ei näeks viimsepäeva ülestõusu. Patused olid nimelt need, kes enne surma ei nõudnud õpetajalt armulauda! Mõisnikele see mees meeldis ning ta sai ka Palamuse mõisa omale sissetulekuks.
  1739.aastal ilmub eestikeelne Piibel. Selle eessõnas pastorid noomivad eestlasi kui vaest ja rumalat rahvast: ''Kõik hädad, sõjad, näljad ja muud viletsused on siin maal sündinud teie esivanemate uskumatu meele pärast. Õpetajad on tasuta 55 aastat vaeva näinud Piibli teie kätte toimetamisel. Nüüd on ta teil käes, paluge õieti, kui oskate, küll siis Jeesus Kristus päästab teid, teie rumal ja vaene eesti rahvas. Teie ei ole ainult ihuliselt orjad, vaid veel hullem - olete patu pärisorjad!''
  Pastorid olid ülbeks läinud, mõisnike abiga oli neil sissetulek kindlustatud: seitsme talu suurune kirikumõis, andamid igalt taluperelt, mõisalt ja iga kirikliku teenuse eest eraldi tasu. Selle eest tuli talurahvast kasvatada kuulekaks mõisale.
  Mõni mõisnik arvustas: ''Milleks talupojale Piibel - vähesed oskavad seda lugeda ja saavad teisiti sellest aru kui mõisnik ning see ei ole hea!''
  1739.aastal kaebavd Vohnja mõisa talupojad Kadrinast kubernerile, et mõisnik Baer lausa röövib neid. Neil oli õigus, kui võrrelda seda eelmise, rootslasest omanikuga. Kuberner ei vaevunud sellega tegeleda , vaid andis selle Maakolleegiumile lahendada. Need kutsusid appi parun Roseni, kolme mõisa omaniku, kes tsaari sõjaväest erru saadetuna sai maaomaniku õigused. Tema deklareeris, et talupojad on ammugi mõisnike poolt orjaks heidetud, kõik vara on mõisa oma, ja nad ise ka ning neil pole midagi nõuda mõisa vastu. Kuberner pani ka käe alla.
  Mõisnikud juubeldasid, talupojad olid kinnitatud neile orjaks vene kuberneri seadusega, see oli juba Venemaa asi. Pandi rahad kokku ja osteti riigistatud Kärde mõis ja kingiti see Rosenile. Millega kuberneri allkiri hüvitati, seda pole teada.

• Tsarinnad Venemaal.
  See pärisorjus sündis Anna Ivanova valitsuse all. Temal olid tähtsad mured, kuidas saada Venemaale troonipärija. Kutsus selleks Saksamaalt oma sugulase türtre Petrogradi ja see tuli koos sakslasest kavaleriga. Aasta pärast sündis neil poisslaps ja nimeks pandi Ivan, kellest pidi saama tulevane tsaar Ivan VI.
  Kaks kuud hiljem Anna suri, Vene troon oli päästetud ja Anna Leopoldovna jäi legendiks. Kärarikkasse õukonda saabus vaikus, ikkagi lein ja tsaar-imik majas! Selles kainuses hakati ka mõtlema, et milleks kasvatatakse saksa imikut tsaariks, kui õukonnas on Peeter I tütar Jelisaveta kui ainuõige isik Vene troonile? Mõte tehti teoks 2 kuuga ja detsembris vana kalendri järgi, uue järgi jaanuaris, 1741.aastal asus troonile Jelisaveta Petrovna, Anna Leopoldovna koos neljakuuse imikuga saadeti asumisele Schlüsselburgi kindlusse.
  Jelisaveta esimene mure oli vabaneda madalast seisusest ja vananevast kammerteenrist. Oli küll seisuse tõstmiseks antud obersti aukraad, aga oli vaja nooremat krahvi seisusest. Vanale kingiti truu teenistuse eest ja enda ülalpidmiseks Vaimastvere riigimõis.
  Nüüd said Vaimastvere talupojad lisaks Anna Ivanovalt saadud pärisorjusele Jelisavetalt ''õnnistuseks'' oma soosiku oberst Schwarzi kui täieliku isevalitseja. Anna ise elas lõbusalt, aga aegsalt muretses troonipärija pärast. Kutsus 1745.aastal Saksamaalt oma õepoja Karl Ullrichi Petrogradi, et temast teha Vene tsaar. See tuli koos pruudi Sofiaga, kellest sai Jelisavetale seltskonnas lõbus paariline. Karl aga oma saksapärase hoiakuga vene seltskonda ei sobinud.

• Vaimastveres pastor Reimers ning mõisnik oberst Schwartz.
  1747.aastal sai Kase Juhan vanaisaks ja sellel suvel juhtus ka õnnetus heinalistega. Sakslasest kubjas ajas 7 inimest väiksesse paati püsti seisma üle jõe viimiseks, kuid paat kaotas tasakaalu ja heinalised uppusid. Reimers nõudis nende matmist patuste kombel, kuna nad enne uppumist ei nõudnud õpetajalt armulauda! Mõisnik lasi siiski leevenduseks laudkastid ümber teha ja uppunud maeti õiges asendis, kuid patuste paika. Kupjale mõistis kohus karistuseks aresti ettevaatamatuse ja mõisa töö takistamise eest. Ori ei maksnud midagi. Rentnik pidi saatma uued asemele - see oli tema mure, kust neid saada.
  Oberst Schwartz hakkas peale oma valdustega tutvumist ja võimu süvendamist harrastama keisrikojas õpitud seksi ja striptiisi. Selleks käsutati väljavalitud naine laupäeva õhtul mõisa härrat pesema. Keeldujat ähvardas ihunuhtlus ja talust välja ajamine.
  Sellest ajast on ka Reimersi käekirjaga kiri Tartu Maakohtule, kus ta kirjutab, et Vaimastvere talupojad ei anna talle hingerahu. Talupojad soovivad, et ta kirjutaks kaebuse obersti peale, kes rikub VI käsku küll lahtiste ja abielus naistega, ähvarduste ja meelitustega, mille tõttu mõni mees on põgenenud. Nemad ise ei julge kirjutada obersti ränga kättemaksu pärast, kuid tunnistaksid kohtu nõudel julgelt.
  See kiri on kirjutatud talumeeste rahustuseks, seda ei tihanud Reimers kaebusena saata. Küll aga esitas protesti kohtule kui üht poissi süüdistati Soodoma patus ja mõisteti 2-kordne kiriku karitus. Reimers juhtis tähelepanu, et poiss oli alaealine ja vähe kohtlane, kes hirmutatult võttis süü omaks, tunnistajaks oli samuti alaealine. Kohus solvus ja määras poisile 3-kordse karistuse ning erakorraliselt täideviijaks kiriku!
  Reimers vastu, et saatku kohus kohale prohvus - kirikul seda ei ole, mõisarentnik seda ei tee. Kohtul kulus kaks aastat, kuni leppis Vaimastvere rentnikuga kokku, et see leiaks sündsa talumehe, kes selle täide viiks!

1753.aastal Kase Juhan sureb 71.aastaselt, asemele hakkab vanim poeg Hans, 33-aastane. Kombe järgi jäi kogu pere vanema venna käsu alla. Talule oli vaja tugevat peret, sest mõisasse tuli saata aasta läbi oma leivakotiga keskmiselt 1,5 inimest iga päev. Küll mehi jalgsi ja hobusega, ning tüdrukuid.