Kase Mart s.1808

Mart võttis raskel ajal rentniku kohustused ja pere eest hoolitsemise. Selle aasta lõikus oli kehv, kuna osa põldu oli külvamata. Võlg mõisaga kasvas. Sõda Türgiga jätkus, rahutused talurahva hulgas käärisid. Mardi enda pere oli nõrk, poeg Jaak aastane, ise 33.a.
1812.aastal ilmus Napoleon Venemaad karistama, sest Tilsitis lepitust Venemaa ei täitnud midagi. Lahingud ulatusid ka Kuramaale.
1815.aastal Viini kongress, Aleksander tantsib ja poseerib, teda kiidetakse suure panuse meeste saatmises Napoleoni vastu, teised jagavad Napoleoni pärandit. Pariisini käinud mehed toovad uudiseid, kuidas talupojad mujal elavad ja on vabad. Nende hulgas ka Võisiku mõisaomanik von Bock, kes nimetab Alekandrit türanniks, keda on vaja kõrvaldada. Aleksandril jäi okas südamesse Viinis, kui tanstuballil daamid omavahel kõnelesid temast, kui metslasest keisrist, kel on veel pärisorjus maksmas, mida mujal ei tunta ammugi.
1816.aastal kui Mardi peres sündis teine poeg, hakati talurahva seadust ümber tegema. Mõisnikud vajasid krediiti ja Aleksander tahtis poseerida talurahva vabaks laskmisega.
1819.aastal nõustus päisosaga ja andis loa, viimased täiendused jäid Keskvalitsuse ja mõisnike vormistada. Päisosa kõlas nii:

''Liivimaa pärisvanemad mõisas andvad kõik meelevalla, mis neil kui pärisvanematel oma pärisrahva peale olnud, omast käest ära ja teevad pärispõlvele igavesti otsa, aga maad, sest et need mõisavanemate pärised on, jäävad nende kätte ja neil on meelevalda nendega teha, kuidas seda omaks kasuks tundvad tarvis olevat.
Nõndaks see ja vanasti mõisnike päritud õigus olnud ja nõndaks on seda ka riigiseadustes ja ülemvalitseja poolest kinnitatud, ja rajatud.
Sest ja sellepärast ei maksa nüüd enam see seadus, mis 1804.aastal kuulutati, ega need täitmise tükid, mis 1809.aastal sinna juurde lisatud, vaid üks teine nende sisse kirjutatud seadus, ühe või teise asja pärast, kuidas alamal saab nimetatud, veel mõnest ajast, veel kindlaks seaduseks jääb.
Krooni poolest lastakse nõnda, kuidas aulik keisrihärra seda kuulutanud, Liivimaa kuninga vallarahva ka priiks. Seda teevad linnad ja raadid oma mõisates ja vallarahvaga.
Priiks lastakse kõik Liivimaa pärisrahvas, ka need, kes niisugused pärised, kel maid ja mõisaid ep ole, ehk, kes mitte Liivimaa mõisnike seltsi ehk sugu ep ole ja kel ometigi pärisrahvast maaga maad on olemas.''

See päisosa sai aluseks, mille põhjal vallandus kampaania kiriku kantslist ja ajalehtedes Aleksandri auks. Aga päris seadust ise polnud veel keegi näinud.

1820. oli märkimisväärne aasta. Vaimastvere mõis sai uue omaniku, rikka sakslase Brasche. See tõi esmarkordselt kihelkonda kartuli seemne ja jagas ka taludele 70 vakka, mis andis rahuldavat saaki. Selle tulekuga märgiti skorbuudi haiguse vähenemist talurahva hulgas.
Kase Mardile sündis poeg Jaan ja naabertalus Matsil Kase Juhani Tõnno Hansul Jaak. Nendest poistest tuleb juttu edaspidi.
Laiusele aeti rahvas kiriku juurde, et priiuse auks istutada puid ja ehitada kiriku ümber kivist aeda.
Seaduse pärisosa aga tõlgiti ühest keelest teise ja kui see lõpuks jõudis rahva kätte, siis tuli pettumus.

1. Vabaks laskmine toimub gruppide kaupa iga aasta 1.aprillist, alates 1823.aastast ja lõpetades 1833.aastal, enne rentnikud, siis sulaste seisus. Peale vabaks saamist võisid alles 3 aasta pärast lahkuda kogukonna (hilisem vald) piiridest, siis sama normi järgi kihelkonnast ja sama normi järgi maakonna piiridest. Kubermangu piiridest, kui selles oli küllaldane arv talupoegi.
2. Talupojal pole õigust muule tööle, kui põllutööle ehk mõisa tööle, mis kasu toob mõisale. Ainult mõisa loal võib mujal tööl käia.
3. Ühest mõisa alt teise minekul oli vaja mõlemi mõisa nõusolekut ja kas pole võlgu magasiaidas.
4. Vakuraamatud kaotati, rent oli vabatahtlik kokkuleppel.
5. Kogukonnad loodi, kuhu valiti rentnike ja sulaste esindajad, nende hulgast esitati mõisnikule 3 kandidaati vöörmündriks, kelledest mõisnik valis ühe. Mõisnikul olid maapolitsei õigused, ka kogukonna esindajad olid mõisa käsu all, tegutsema ja ette kandma.

Mida siis andis see näiline priiks laskmine? Suurendas ainult mõisnike võimu talurahva üle. Liikumise vabaduse piiramine ja sundus põllutööle ning mõisniku suva järgi rendi tingimused. Kui rentnik tõrkus tingimusi vastu võtmast, aeti talust välja, selle eest hoolitses kuberneri patent, kuni kriminaalvastutusega. Aga kuhu siis tööle minna? Teoliseks mõisa? Selle seadusega võitsid mõisad.
Nurin talurahva hulgas kasvas, aga küsida polnud kelleltki, sest Aleksander läks salapäraselt kaduma Musta mere ääres, mis jäigi saladuseks. Tema abielu oli viljatu ja trooni pakuti järgmisele vennale Nikolaile. Tema troonimispidustustel dekabristid püüdsid mässu tõsta, kuid suruti maha. Nikolai alustas dekabristide likvideerimist ja rekonstrueerima valitsusasutusi lääne eeskujul. Venemaal ei läinud see läbi, sest maksis kirjutamata seadus, et valitsuses peavad olema teatud suursugu suguvõsade esindajad. Kas nad selleks olid võimelised või kas nad üldse tahtsid töötada, see polnud tähtis, neil oli selleks õigus! Nii libises uuendus vanasse unisesse ja omakasu roopasse tagasi.
Liivimaa mõisnikud tõstsid kära kirikukantslite kaudu talurahva vastu: see on, kui rumalale rahvale antakse vabadus, siis nad muud ei oska teha, kui keisri vastu mässu tõsta!
See oli mõeldud näitamaks keisri truudust ja maskeerida, et mässu eesotsas olid aadlipojad. Samas võimalus vabakslaskmist pikendada, leida selleks põhjus.
Milleni siis oli jõutud moderniseeritud orjapidamises? Laiuse kihelkonna 1/4 adramaaa talupoeg uue rendilepingu järgi:
Teokohustus: 104 rakke- ja sama palju jalapäevi, abipäevi voorides 16, sõnnikuveol - 2, palgiveol - 5, külvi ajal - 1, heinaveol - 16, lõikuse ajal - 16, viinaköögis - 28, rehepäevi 25, - tüdruku korrapäevi - 48, rentnikel kordamööda posti vedu ja päev mõisas katuseid parandamas.
Ketrama mõisale 2 naela linast lõnga omast linast ja 2 naela mõisa linast, valmistada 3 härjakütket.
Andamid: 6 2/3 vakka rukkeid, sama palju otre, 2 vakka kaeru, 10 tuusti kohtuheina, 20-25 muna, aastane lammas ja 3-vakane kott.
Iga pops pidi 4 nädalat mõisas härgi sulbitama. Vabad ja lesknaised mõisale ketrama: vanad leesika takku, noored 10 naela linu. Külakarjased tegema võrusid härgade kinnihoidmiseks. Teolised aga pühapäeva õhtul mõisas olema, et hommiku vara tööle asuda.
Talupojalt pigistati viimane välja mõisale, kohtustused kasvasid viina ajamise ja härgade nuumamisega, osteti juurde nii vilja kui härgi, kõik see andis tulu, tööjõud ja transport olid tasuta.
1834.aasta oli ikalduste aasta, jõuluks oli vili otsas, mõis nõudis andamit, riik tuli appi ja saatis laevaga Kunda sadamasse vilja, kust siis talupojad käisid seda vedamas Laiusele. Vili oli lisanditega ja kehv. Surevus ületas sündivuse.
Kase Mart ei pidanud pingele vastu ja suri 60.aastaselt.
Kasele jäi vanim poeg Jaak, 28.aastane poissmees, vend Mart 19 ja Jaan 15.aastane. Talu oli kehvas seisus.
1836.aastal Vaimastvere mõisnik ostis ära Ripuka väikemõisa koos Nirko külaga. Samal ajal oli kõlbmatuks muutunud kirikutee. Lahendus leiti kiriku vahendusel. Laiuse mehed tegid selle korda Pedja jõel veskitammini. Vaimastvere mõisnik lasi läbi vilja põllu ajada mõisast tee otse Kõola-Ripuka piirile, see oli ka otse pääs Ripukale. Edasi tehti korda Kõola väljaäärsed teed ja läbi karjamaade otse veski tammile. See oli uus kirikutee. Selle tee äärde mõisa põllu äärde ehitati kõrts. Kõrtse oli kihekonnas iga 250-300 elaniku kohta. Endine viinameister asus kõrtsmikuks ja sääl sündis talle poeg Hugo, hilisem kirjanik Raudsepp.
1837.aastal tabab Kõola väikevooret põud, Jaak loobub talust, mõis saadab alaealise Jaani õppima tünnimeistri juurde, et temast saada tulevast meistrit mõisale. Viies põlvkond Kase Juhanist jättis Kase maha rännates mujale ja suguvõsa jätkaja sai nüüd Jaanist.