Mart Kirsch s.1841

Mart õppis isa kõrvalt puunõude tegemise, mille kohta hiljem laulis ''Minu isa oli püttsepp, tema poeg olen ma, isa tegi pütid ja kaaned tegin ma''. Aga tutvus ka teiste meistrite töövõtetega ja nii sai temast mitmekülgne töömees, kellele töö ise kleepis käe külge, nagu seeaeg öeldi.
Abiellus 1870.aastal ja läks Kõola, endisesse Kase talu mahajäetud elamusse. Kõola küla oli vahepeal taludeks väljamõõdetud ja mahamüüdud. Need rentnikud, kes tegid ostulepingu, neile mõõdeti krunt hoonete ümber, teistele mujale ja ehitati sinna rehielamu. Kase talu sattus küla servale, hiljem ehtitatud vallamaja kirikutee äärde, mitte kaugele Sihi kõrtsist.
Seoses Tartu-Tapa raudtee ehitusega, mis poolitas küla, tuli ruumi kitsikus ja Mart läks Kurista mõisale kuuluvasse Allkõrtsi Tallinn-Tartu maanteel, kus oli suurem võimalus tööd leida. Sinna jäi kuni sajandi vahetuseni ja sääl kujunes välja ka tema perekond 4 lapsega.
Talude ostmisega eestlaste talupoegade iseteadvus kasvas, arenes seltside tegevus ja ühistunne. Aleksander II oli selleks soodsa pinna loonud. Aga selle eest ähvardati teda elu kallale kippumisega. Keiser käis palees laetud revolver taskus. Lõpetas mõisnike monopoli veskitele ja viinaköökidele. Mõisnikud tõttasid Saksamaale Bismarcki jutule, kes oli lõpetanud eduka sõja Prantsusmaaga. Hakaku kohe sõda Venemaaga, sest selle keiser laostab neid, Baltikumi aadlit! Bismarck oli naernud seda lapsikut mõtet.
Riia põllumajanduse konverentsil, kuhu kutsuti ka talurahva esindajaid, oli Tartu Põllumeeste Seltis president M.Mitt dokumentaalselt tõestanud Keskvalitsuse esindaja juuresolekul, et mõisnikud valetavad, teoorjus pole veel kaotatud Liivimaalt, vaatamata valitsuse keelule.
Selle kõrvakiilu eest mõisnikele hakati otsima põhjust, kuidas Mitt kõrvaldada.
1881.aastal õnnestus vandeseltslastel pommiga tappa Aleksander II.
Peterburis, õukonna sidemetega kunstnik Köhler, kutsus Eesti seltside esindajaid Peterburi, et avaldada kaastunnet Aleksander III isa hukkumisest ja asetada hukkunu hauale pärg eesti rahva nimel. See tehti, vastuvõtt oli südamlik, kirjutasid ajalehed. Mõisnike reaktsiooniline tiib sattus sellest raevu, eestlased jõudsid nendest ette. Talupojad on hulluks läinud, neil pole kedagi esindada ega volitusi.
Miti kaotamise etteotsa asus Kanepi pastor Holst, tuntud eestlaste vihkaja. Oma paise tagumikul lasi tunnistada kuuli haavaks ja luges ainsaks vihameheks Mitti. Sõprade ja toetajate abiga Mitt põgenes Peterburi, kus Köhleri abiga sai kaitsekirja siseministrilt.
Holst, saades teada Miti asukoha, jättis oma kohustused kiriklas ja kaaslasega sõitis lihavõtte pühadeks Peterburi, et altkäemaksuga sokutada see Mitte kuhugi vangitappi pühadeks. See õnnestus laupäeva hommikul vara. Eestlastel õnnestus õhtuks siseministri jutule pääseda ja teatada omavolist. Minister vihastas, et tema kaitsekirjast ei hoolitud, pani asja käima ja Mitt toodi tagasi, vabandades. Holstil tuli arestis viibida, kuid temal oli ka Peterburis toetajaid ja vabanes.
Aleksander III toetusel viidi läbi Manasseini revisjon Liivimaal. See mahukas süüdistus mõisnike omavolist jäi läbi vaatamata. Tekkis kuulujutt, et keisrit tahetakse tappa ja teda kaitsta Peterburis on raske ning ajutiselt viidi ta julgetuseks Gatshina. Siseminister asendati.
Aleksander III järgi asus troonile poeg 1894.aastal. Tema Nikolai Aleksandrovitsh Romanov, kõrgestisündinu ja jumalaarmust Venemaa isevalitseja, Poola kuningas ja Soome suurvürst, kes oli abielus Saksa keisri Vilhelm II sugulasega, 5 eesnimega daamiga ja hästi valitsemishimulisega, nõustus Baltirahva venestamisega.
Vene keel sai eluõiguse ametasutustes ja algklassist peale koolis. Selleks loodi maakonna inspektor, kes valvab koolide järgi. See kuulutas Laiusel kaks külakooliõpetajat vallandatuks, kuna ei räägi perfektselt vene keelt, ega ole võimeline lapsele vene keelt selgeks õpetama. Koolivalitsuse esimees, pastor Bidder portsessib vastu, 2 talvega pole võimalik lapsele vene keelt selgeks õpetada. Kuberner annab pastorile õiguse, seda on võimalik ainult 6-klassilises koolis. Insperktor hakkab korraldusi andma asetäitjale, pastor kutsub Hooldekogu kokku ja asetäitjaks valiti teine mees. Nii algas võitlus olemasolu eest kolme kultuuri vahel. Laiusel on kiri, kus konsistoorium pärib pastorilt: kas eestlased taipavad, kuhu nad võivad sattuda (vene kultuur) ja mida nad võivad kaotada (saksa kultuur)? Pastori vastus on lühike: nad ei taipa mitte midagi, neid on hullutanud mingi oma kultuur!

Mart oli mitmekülgne meister kõige üle, mida külas vajati. See aeg ei tehtud töövõtuks kirjalikke lepinguid allkirjade ja pitsatitega. Mehed rääkisid mehe kombel, kui kaubad koos, anti käsi, mindi kõrtsi ja võeti kortel viina. Tehti suu kibedaks, et öeldud sõnad pidama jääks. Meistrimehe suu peabki kibe olema, arvas Mart ja tegi suu vahest üsna kibedaks. Aga kõrstikaadrit temast ei saanud ja vandumist ka ei õppinud õieti ära. Pahaseks saades ütles ''sa pärandus'', aga ''sa prohvus'' tähendas, et mees on vihane! Prohvus kujunes sõimunimeks ladina sõnast professio - välja õppinu, kes viis kirikusambas läbi ihunuhtlust kiriku moraali eksijate vastu, alates rootsiajast, 17.sajandist.
Sajandi vahetusel Mardi pere lagunes, Eduard oli oma perega Valga lähistel, Jaan võeti nekrutiks, Marie abiellus Kudina valla mehega. Mart jättis korteri noorpaarile ja ise läks Tarakani väikekohale raudtee äärde, endise Ripuka mõisa maale, Kõola ja Kemba küla vahele. Peres oli veel 17-aastane Aleksander, keda Sassiks kutsuti. Sass aga hakkas omavanuste puktapoistega ulakusi tegema ja Mart pani ta õppima ehitusmeistri juurde 1901.aastal.
Siis tuli Vene-Jaapani sõda, häbiväärse kaotusega Venele.
Kaotati suurem osa merelaevastikust, 400 000 meest ja otsene kulu 2,5 miljardit kuldrubla. Venemaal läks lahti mässu meeleolu. Nikolai palus Ameerika presidenti vahendajaks rahuks Jaapaniga, sõjaväge oli vaja oma rahva rahustamiseks. Jaapan sai kahjutasu rahas, pool Sahhalini saart, Kuriilid ja Laojangi poolsaare koos ehituses oleva Port Arthuri kindlusega.
Sihi kõrtsis mehed kõrgendatud meeleolus tahtsid ka mässule kaasa aidata. Selleks läksid lähedalolevasse Vaimastvere vallamajja, käratsesid sääl ja viisid seinalt keisri pildi õue vastavate sõnadega.
Mõisnikud haarasid sellest kinni, tahtsid näidata keisri truudust ja selle varjus tasuda eestlastele, et mõisnikke küllalt ei austa.
Mõisnikud kutsusid sõjaväe mässu maha suruma, vald käsutas mehed mõisa sedust kuulama. Kõnet hakkas pidama parun Stackelberg, kui ninamees. Sellel ajal varjul olnud sõjavägi piiras mehed sisse ja nimekirja alusel süüdlasteks loetud viidi keldri kinnipidamiseks. Sackelberg nõudis süüdlaste mahalaksmist ja seadusekohast jumalaarmu andmist, selleks oli kohale kutsutud Laiuse õpetaja Bidder. See aga keeldus seda tegemast, kuna pole kaasas vastavaid pühitsetud riistu! Sõitis ära ja lubas seda teha järgmisel päeval. Hommikuks oli Tartust teade, et surmaotsuse õigus on ainult vastaval kohtul. Omavoli toimus, soldatitele jagati viina ja süüdlased nuheldi läbi, Mardi väimees sai rohkem, kui võõrast vallast pärit. Säält Mart ta vedas ära ja viis Tartu hospidali, kus mees terveks raviti. Mardi pere sattus musta nimekirja, tuli hakata elukohta vahetama.
Õnneks avanes juhus, mõni verst eemal, Tallinna kubermangus, Salla vallale kuuluvas Selli küla Sooneaia väikekoha lesk läks uuesti mehele ja lahkus, ajutiselt jäi sinna elama selle noorem õde Ida. Mart sai kaubale elukohaga ja omale minia. 1906.aastal, kui sündis 8.põlvkond noorpaarile, ämm Ello läks tütre juurde Narva-Jõesuusse, kel sündis samal ajal tütar. Elu Sooneaias hakkas ilmet võtma, aga 1908.aastal Salla vald andis Aleksandri nekrutiks ja viidi Poolamaale. Mardi noorem vend Jaak Narvas kukkus õnnetult trepist alla ja suri. Mart läks matustele ja külastama naist ja tütart, Ida jäi üksinda väikse pojaga. Äi tuli tagasi ja läks uuesti - naist matma, nüüd Ida jäi murelikuks, kas äi tuleb tagasi, mis siis talvel saab?
Tagametsa peremees Jüri keelitas, sa saunanaine mine pere eest mõisa rukist lõikama, sul talvel ka viljaiva vaja. Ida läks, ennegi sirbiga rukist lõigatud. Aga ei olnud nii. Väike poiss vajas oma osa ja ise lahkumismälestusest seisukorras, kus naine vabastatakse tööst. Jäi viimaseks ja kupja haugutada. Videvikus vantsis läbi metsa laps süles 3 km, meeleolu kohta pole vaja kommentaare. Ainult Sauna Leena üle kraavi perekrundil trööstis: sina pole Jürile mingi saunanaine, see pisku, mida ta annab, käid mitu korda järel ja saad haugutada. Ida loobus olla Jürile saunanaine. Ida tegi mustakunsti: 6 pikka kasteheina kõrt tuli nägemata paarikaupa kokku siduda, enne tüükast ja pärast latvadest. Kui lahti tõmmates moodustus sellest ring, siis mõeldud soov läheb täide. Idal tuli ring välja, lootus andis jõudu, et mees tuleb tagasi.
Äi otsustas minia kasuks ja tuli tagasi, varsti ilmus ootamatult tagasi Aleksander, vaba sõjaväest.
Vene sõjaväes oli tavaline kasvatusviis kõrvakiiludega. Selle tõttu oli palju kurtmist kuulmise häirete üle ja ka simulante. Aleksandril tuli pikk protseduur läbi teha ja kogu aeg valvel olema, et ei eksiks ootamatustele ja meelitustele.
1910.aastal Eestimaa Sooparandajate Selts ostis naabertalu Tooma ja hakkas katseid tegema ja sood kraavitama. Otse tee tehti läbi soosiilude suurele teele ja metsanurk oli avatud põhikülaga. Jätkus Sooneaia meestele tööd ehitusel ja mööbli valmistamisel uutele elanikele.
Aleksandri peres oli 4 last, kui puhkes I Maailmasõda. Mõistlikud soovitasid perekonnaisal minna vene sõjaväe abiteenistusse, sest mobilisatsiooni korral ei arvetata varem vabastust. Aleksander sai heinapressijaks Rakkes, kus ettevõtjaks oli Koeru kaupmees. See soovitas hakata talle kutsariks. Nii see toimus ja pere läks Sooneaiast Koeru koos vanaisaga. 1916.aastal Mart suri ja jäi Koeru kalmistule.