Aleksander Kirsch s.1883

Kui 1917.aastal kommunistid Venemaal võimu haarasid, sai 34-aastane Aleksander kutsari ametist lahti ja tuli 7-liikmelise perega Sooneaeda tagasi. Vanim lastest oli 11-aastane Eduard. Perel ei olnud enam ka abiks vanaisa Marti, kes oli toeks laste kantseldamisel.
Sooneaed oli hektari suurune vabadiku-koht väiksema mõõdulise rehielamuga, ega suutnud peret toita - tuli hankida lisa väljastpoolt. Aleksandril ei olnud kindlat elukutset, oli ühtteist õppinud isa juures ja ajas läbi juhutöödega. Talle meeldis viibimine väljaspool kodu, teiste hulgas. Proovis õnne laadal, toiduainete vahendajana ja salaküttimisel.
Aeg oli poliitiliselt segane ja majanduslikult laostav. Kommunistid võtsid sõjaväe toetusel Tallinnas võimu üle, hakkasid uut korda looma ning mõisaid üle võtma. See kestis 3 kuud kuni saksa väed saartelt mandrile Eesti okupeerimiseks tulid.
Vene kommunistid ja sõjavägi põgenes, kasutades raudtee transporti. Kommunistide ladvikult jäid järgi sõjalaevad, millega sõideti jäätanud merele. Eesti Pääste Komitee kuulutas välja Eesti Vabariigi, kasutades ajutist võimutühjust. Saksa okupatsioon keelustas selle. Nende võim kestis 9 kuud, siis lahkusid liitlaste nõudel.
Narvast põgenes isavend Jaan, saeveski lihttööline, koos oma raseda naise ja pojaga Sooneaeda. Kommunistid olid ta vangistanud. Sakslaste kiire ilmumine oli võimumehed paanikasse ajanud, vangid kästi metsa viia ja maha lasta. Ka laskjad olid paanikas, paugud käisid, mehed kukkusid õigeaegselt ja laskjad põgenesid teistele järele.
Nüüd läks Sooneaias kitsaks ja raskemaks. Lenin andis Punakaardile käsu liikuda vahetult sakslaste kannul, et mõni jõud ei hakkaks pead tõstma võimutühemikus. Haarata suurem territoorium, et pärast oleks kauplemiseks suuremad võimalused.
Aga nii kolm päeva pidutsemist Narvas kui ka Anveldi kuritegelik käsk, et igal punakaartlasel on ohvitseri õigused arreteerida neid perekondi, kus isa või poeg on eestlaste armees, pidurdas nende edasitungi. Samuti aeglustasid liikumist ajutised kaitsefrondid. Seepärast kulus üle 30 päeva Narvast Jägala jõe joonele tulekuks. Eestlaste ootamatu vasturünnak viis nad paanikasse ja 13 päeva pärast jätsid Narva maha.
Punakaardi ilmumine Pihkvast Mäosse tõi kaasa epideemia, mille ohvriks langes Aleksandri peres noorim. Jaani pere täienes 4 liikmeliseks.
Vabadussõja ajal köeti vedureid toorete kaskedega, mis veeti välja veevõtu jaamadesse. Jaan sai tööle laadijana ja lahkus mujale.
Sõda lõppes, algas elul teine lehekülg.

Aleksander proovis raha teenida liiprite raiumisel, aga jättis pooleli, kurtis, et käed tapab ära. Vanim poeg vedas küttepuid metsast raudteejaama. Aleksander valiti maata meeste esindajaks Salla valla volikokku. See oli talle meelejärgi, olla rahva hulgas. Esindas valda kauges sopis, jagas Ameerika abi ja oli esindajana Selle karjamõisa jagamisel kruntideks. Sai ka ühe krundi, mida eesõigustajad ei valinud. Koht võeti lootuses, et see annab taluperemehe seisuse ja et kasvaval perel oleks tööd.
Riik andis soodsalt metsamaterjali ehituseks, mis tuli omal üles töötada, välja vedada ja ehitusplatsil viimistleda tarbeks. Saadi soodne ehituslaen ehitustööde läbiviimiseks. Lapsed olid peamine tööjõud, nii et laenuraha kulus pere toiduks ja töö tehti ise.
1923.aastal sündis Ott, kui uue seisuse esindaja. Kulus 5 aastat, siis oli olemas ait ja eluamajaks kaks tuba valmis ning asuti Sooneaiast uude kohta ümber. Jäi ära 3 km käimine kahe vahet.
1927.aastal - uus koht nimega Pihlaka.
Põld, savisegune maa, oli juba kruntimisel 5 aastat seisnud söödina. See oli jõutud läbi künda, aga vajas tugevat laudasõnnikut. Karjatall oli ehitamata, alustati elumajast seisuse järgi nagu ei oleks talumajandusel tähtsust. 7 ha suurune osa heina- ja karjamaana ei täitnud oma otstarvet, ega kõlvanud ka põlluke harida. Loomadele toiduks hangiti väljastpoolt heina kahaheina tegemisega, mis nõudis perel palju ajaraiskamist ja vaeva.
1928.aastal, kui sündis Maimu, oli pere 8 liikmeline.
See oli ka pere lagunemise algus. Eduard võeti sõjaväkke aega teenima Narva. Järgmisel aastal Vello läks Tartu kooli, sest pakuti selleks võimalust. Vanatädi, üle 70 aasta, oli lesestunud, lapsi ei olnud ja elatas end korterite üürimisest. Aga tundis hirmu ja oli nõus tasuta kostile võtma, kui on abiks ja seltsiks.
Eduard vabanes sõjaväest, abiellus ja lahkus. Hugo võeti sõjaväkke Tallinna. Suvistel töödel olid kandejõuks Leida ja Vello. Karjatall sai valmis, kui Hugo vabanes sõjaväest ja alustas tööd.
1935.aastal, kui Vello vabanes sõjaväest, oli vendade vahel tõsine jutt edaspidisest elust, sest nemad olid ülearused selles perekonnas. Aleksander oma kombeid ei muuda ja peremehe õigusi ei loovuta, iseseisvalt elamiseks tuleb mujal leida koht. Koju jääb parajasti 5 liikmeline pere ja Otist tuleb uus peremees, kui isa vanaks jääb.
Samal aastal Hugo sai Tartu tänavakordniku koha ja lahkus. Vello pool aastat hiljem raudteele ja õpilaseks. Kontakt koduga jäi, sest 2 krooni maksti selle päeva eest, kui kedagi asendasid. Aga neid asendamisi jätkus ja aasta pärast sunniti alaline koht vastu võtma Tamsalus, kus kaader ei püsinud. Algas Vello iseseisev elu nullist.
Paari aasta pärast, kui olin muretsenud elementaarsed tarbeesemed, sain isalt kirja: ''Tule appi nõuks''. Selgus, et advokaadilt oli kiri pangavõlg kohtu kaudu sisse nõuda. ''Jah, poeg, aeg on vilets, pere nõrk ja lapsed käivad koolis, talu ei too nii palju sisse, pole raha liikumiseks. Sa katsu see asi joonde ajada!''
Tartus sain advokaadiga kohe kaubale: ''maksa minu tasu ja kahe aasta võla protsendid, ma saadan panga nõude tagasi, las andja ja võtja õiendavad omavahel edasi, põllumajandus on tõusuteel.''
Küsisin Hugo käest: ''Sa siin linnas, kas isa Sinule ei kirjutanud?'' ''Ei, meie asjad on veidi sassis. Kui mind Tartu tööle kutsuti, ema hädaldas, kuidas Sa niimoodi lähed ilma taskurahata. Isa siis andis sõidu- ja taskuraha. Hiljem selgus, et oli selle laenanud minu nimel ja küsis, millal Sa võla tasud, aga tagasimakse oli poole suurem!''
Kodus isa ei olnud minu tegevusest vaimustatud, nagu aru sain, oleks pidanud ka pangavõla tasuma. Õde Leida ütles: ''Kust see raha tuleb, kui isa üle päeva kodus ei püsi!'' Tema, elavaloomuline inimene vajab liikumist ja pere asju ajada.
Aeg läks ärevaks. Hitler ja Stalin jagasid omavahel Poola ja edasised huvialad. Vene hakkas vedama strateegilist sõjamaterjali ja nõudis Eestilt sõja ähvardusega baase sõjaväele. Saksamaa mitteametlik soovitus oli, et mida kiiremine lepite, seda parem teile! Sõja kohta arvas Laidoner, et kindraleid jätkub, jääb ülegi, aga padruneid jätkub kuuks, lennu- ja soomusmasinate tõrjeks relvi pole. Punalaevastik patrullib avamerel.
Vene sai baasid, alustas lennuväljade ja kaitserajatiste ehitus. Saksamaa alustas kiiruga oma kodanikke evakueerima. Rahvas oli segaduses, et kes kellega sõdima hakkab? Algas Vene kallaletung Soomele.
Venesse veeti piima, maksti 4,5 sendi asemel 8 senti. Isa kutsus mind tagasi koju: ''Ma saan piimast rohkem raha kuus, kui Sina raudteel palka!''
Kord kutsus Leida mind appi Tartusse talvemantlit ostma: ''Ma isaga ei taha minna!?'' Abi oli õele tõesti vaja, lõpuks saime sobiva mantli, mis õele meeldis. Viisin emale pihtkasuka ja Otile vildid, et ei külmetaks talvel. Küsisin: ''Kas isa ei andnud raha mantli ostuks?'' - ''Ei'', vastas Leida, ''Ise korjasin krooni kaupa külas abistamas käies. Isal pole kunagi raha, temal kulub see koha ostuks, maksudeks ja liikumiseks!''
1940.aastal Soome sõda lõppes. Hitler kargas Norra kallale, sõda kandus läände, Pariisi alistumisega. vene viis sõjaväe toetusel läbi näilise revolutsiooni Eestis. Kiirustati valimistega Eesti ja Vene seaduste segus kuulutati välja uus sotsialistlik vabariik NSVL koosseisus. Kohe algasid arreteerimised, süüdistati Vene seaduste rikkumises Eesti elades! Raha kurss viidi rublale, 1kr - 1,25rbl. Krooni väärtus oli 50% odavamaks viidud, mis andis Vene töölistele kahekordse ostujõu võrreldes eestlastega.
Hinnad tõusid, poed tühjenesid. Kevadel oli küüditamine, jõuti pooled ära vedada. Siis tuli sõda Saksamaaga. Sügiseks oli sõda jõudnud Venemaale ja Eesti Saksa okupatsiooni all jälle. Pihlaka pere jäi seekord kaotuseta.
Põltsamaa juures löögi saanud Vene diviis sattus paanikasse ja üksused põgenesid Endla soostikku. Säält hakati öösiti välja hiilima, et Alutaguse metsade kaudu jõuda Venemaale. Külarahvas läks ärevusse. Valla kaudu jagati trofee relvi pere kaitseks. Aleksander tõi ka relva julgestuseks. Aga videviku saabudes läks Aleksander püssiga 800 m üle välja künkale naabri juurde, öeldes kodustele, et neil on moodustatud löögigrupp, kes valvab ja tuleb appi, kus häda on. Tegelikult käis valves mõni mees, kes kartis olla oma pere juures. Kambas oli julgem ja lõbusam. Õues käidi ka, kui oli vaja koos pissile minna. et väljad öösiti ka püssiga ohtlikud olid, seda tunnistas hiljem Aleksander, kui valves käimine talle kõrvavalu tõi. Ta rääkis: ''Ühel hommikul, kui taevakaar ahetas, läksin koju magama. Väljal märkasin metsaserval kahtlast liikumist, viskasin püssi kaerapõldu ja ise pugesin kaera lamama. Jäin sinna tukastama ja ärkasin kõrvavaluga.'' Maapind oli kastest märg, kõrv külmetas.
Soome raadio teatas, et Vene kommunistid oskasid aastaga Eesti rahva nii üles ässitada, et unustasid 700 aastase viha sakslaste vastu ja läksid vabatahtlikult rindele tasuma tehtud ülekohut.
Linnaelanikele anti range toidunorm. Solgitorust tehti analüüs, mis kinnitas, et rasva sisaldus selles on liigkõrge ja toidunorm küllaldane! ''Hitler ütles, ära karju, söö seeni ja korja marju!'', olid rahvalaulu sõnad. Hitler hooples, et novembri-paraadi Moskvas võtab vastu tema! Aga sügisesed vihmad ja pori teedel, siis varajane lumerohke talv külmaga pani saksa sõjamasinale aeglase käigu.
Rahvalt nõuti, annetage villaseid esemeid ja lambanahku, teie pojad külmetavad rindel! Anti, aga kui kuulsid, et pojad ei saanud, lõpetati see abi.
Linnanaised kaotasid huvi saksa ohvitseride läikivate säärikute vastu, hakkasid jälgima maameeste ''kalavintsikuid'', kelledelt oli loota toiduaineid. Aleksandril oli liikumist ja tegemist. Valla kaudu anti sõjavange taludesse sööma peale ja töö tegemiseks. Aleksandril oli ka nüüd sulane. Ott oli kodust ära, töötas meiereis ja käis vabal ajal ka abis. Hiljem rääkis, et tema palgast osa läks koha ostmiseks, kui isa hooples, et tema nüüd ostetud koha peremees.
Saksa võimud kuulutasid:''Meie kingime talupoegadele maa igaveseks kasutamiseks!'' Kellele ja milleks isa maksis koha ostuks raha? Ostuleping oli ju teise riigivõimuga, mis oli kehtetu!
Pojapoeg Valter meenutas oma lapsepõlve Saksa okupatsiooni aegu: ''Siis käis Pihlaka vanaisa tihti minu isa juures Kubjal kaarte mängimas. Alati läks ta hasarti ja tagus kaarte nukkidega vastu lauda. Vanaisad omavahel ei sümpatiseerinud. Minu kuuldes kõiki ei räägitud, aga seda kuulsin, et Pihlaka vanaisa soovitas minu isal hakata ise omale majapidamist soetama, aga isa sellest tuld ei võtnud.''
Ega Aleksandril tõsiste töömeestega sõprust ei olnud, kõige suurem ebasümpaatne oli naabrimees, kes teiste kuuldes oli ütlenud: ''Sina ise pole sittagi mees aga eit on Sul tubli!'' See oli konnasilma peale astumine, kuna Aleksandri levitatud teave külas oli vastupidine.
Märtsis, kui saksa rinne Leningradi all lagunes ja pommitati venelaste poolt Tallinnat ja Tapat, abiellus Leida. Siis olid Pihlaka lapsed viimast korda kõik koos. Hiljem Leida põhjendas oma otsust: ''Elu Pihlakal muutus võimatuks ja vastikuks. Vähe sellest, et isa alatasa kodust ära käis, aga vedas ka joodikuid kaasa koju. Isegi tööd palju, korista veel joodikute tallatud sodi. Võtsin pakkumise vastu abieluks, et pääseda sellest hullusest. Las Maimu ka proovib, mina algasin 13 aastaselt.''
Vello pere läks peale pommitamist Lehtse ämma tallu. Tööl olin Tapal edasi ja vabal ajal jõu ja nõuga ämmal abis, kes oli üksinda talus ja üle 70 aasta vana.
Suvel heinaaeg ilmus ootamatult isa Lehtse külla, et takseerida ämmatalu ja näha poja tegutsemist selles. Laitis ja andis ebareaalseid nõusid. Lõpuks ütles mulle: ''Mis tapad end võõrastele, kõik käsitsi töö, tule parem koju, mul on kaks hobust ja niiduk, heinatöö on kerge!'' Ma sain aga aru - Leida läinud, Maimust ei ole Leidas asendajat, sõjavang-sulane võeti ära - koju on vaja sulast, kes teeks talus tööd. Aga 60 aastasel isal on veel kõva jõud selle talu jaoks, kuid kodus püsiks.
Elule tuli reaalselt mõelda - tundemärgid näitasid, et sakslased talveks siia ei jää, vaja oli kindlustada perele talvevaru tagatiseks.
Sõda möödus, sisse elamine uude võimu ja ametisse nõudis aega. Vanemaid külastades kuulis Vello ema hääles ahastust: ''Ma olen neli poega üles kasvatanud, kus nad mul nüüd on?'' Eduard oli arreteeritud ja vangi viidud, Hugo frondi eest läände põgenenud, et mitte politseis teenimise pärast Siberisse sattuda. Ott oli koduteel haaratud vangide hulka ja teadmata suunas ära viidud. Oli 1944.aasta sügis.
Poolteist aastat hiljem tuli Otilt kiri Oonega järve põhjakaldalt vangilaagrist, kus ta oli kanali ehitusel. Isa Aleksander, kes oli alati aldis liikumisele, vabandas end välja: ''Segane aeg ja vaja on vara valvata!'' Ema, aasta noorem, võttis teemoona ja kostipambud ja läks tundmatusse poega otsima. Sekeldustega jõudis ta poja juurde. Poja näopilt oli võõraks muutunud, vangi elu, alatoitlus ja kurnatus. Oli pandud ''naelameistriks'', kes vasara ja meisliga tagus traadist naela asendajaid, millega kanali seinte kaitseks taoti plangud postide külge. Pärast põgusat kohtumist pojaga jõudis ema nädala pärast koju tagasi.
Pojapoeg Valter meenutab: ''Talupidajale määrati metsa väljaveo normid. Kubja vanaema saatis mind Pihlaka vanaisale appi - õpi koorma ladumine ära, seda läheb Sul vaja. Olin mitu päeva abiks, vahest ööbisime külas, et hobustel oleks kergem. Ühel päeval nägin, kui vanaisa andis oma kindad venelannale, kes ka puid vedas ja ise ladus edasi paljakäsi. Ladus kiirelt ja sõitis ära enne mind, et ''käed külmetavad''. Jaamast vanaisa ei leidnud, sõitsin Pihlakale, sääl teda ka ei olnud. Vanaema ütles, et eks ta ole jälle Vägeval teed joomas, kus tihti käib. Aga kindaid kaotab ühtelugu ära ja vahest on mõni lihatükk astjast kadunud.''
1946.aastal, aasta pärast ema külaskäiku, tuli Ott koju. Arstid praakisid ta kõlbmatuks ohtliku südame laiendi tõttu ning NKVD ei leidnud mingit dokmenti tema süüdistuseks. Aasta kulus haiglas ja järelraviks, enne kui mees tundis endas elujõudu. Isa ja poja vahekord läks sassi - miks noormees vedeleb toas ja tema peab tööd tegema. Maimu juba käis Toomal meteoroloogiajaamas tööl, Ott läks tervenedes ka sinna tööle. Vahekord isaga teravnes. Maimu ilmus Tapale samale tööle ja Ott lesenaisega läks Viljandi. Vanad jäid omaette!
Isa Alesander võttis kohoosi asutamisest osa, andis oma vara, mis anda oli ja sai brigadiriks. See töö talle meeldis, oli liikumist, lävimist rahvaga ka keda sundida. Mõne aasta pärast vabastati sellelt töölt viisakalt. 70 aastast meest ei lubata brigadiriks! Hakka kodus kolhoosi lagunenud inventari remontima, saad tasu ja puuduva tööstaazhi. Veaks loeti, et ei saanud töötajatega läbi ja kippus esimeest õpetama.
Aasta pärast tuli Tapale: ''Tule aita kolhoosil lõpetada minu metsast puude lõikamine!'' -
- ''Pole seadust, mis keelaks kolhoosil oma metsast puude lõikamise! Võim on neile antud, teevad mis tahavad.'' -
- ''Aga ''Ameerika Hääl'' teatab, et tehke kahju nõukogude korrale, siis meie tuleme teiega jõuluks verivorsti sööma!'' -
- ''Sülita silma neile ässitajatele, kes on varju pugenud sõja eest, ega ole näinud ega üle elanud sõja koledusi. Tee jah khaju ja lase end Siberi saata nende rõõmuks!'' -
- ''Aga ma loodan, et Sina pärid talu!'' -
- ''Kui see aeg tuleb, siis ma olen vana ja ei ol talupidajat. Muudatus võib tulla kui sõda üle käib, aga rahvad ei ole veel eelmise sõja haavadest paranenud ega taha sõda.'' -
- ''Aga Sul pojad, eks nemad!'' -
- ääNende kohta ei tea ennustada, mis nendest saab. Sul väimehed säälsamas, lõigake omale kütet, et hiljem poleks kaugelt vedada!'' -
Ei olnud viisakas niimoodi ütelda vanale mehele, aga tuli äratada ta tegelikkusele.
Kuldpulmad peeti taluperemehe seisuse kohaselt.
1963.aastal 80-aastane isa ilmub Tapale. Räägib: ''Sööjad majas on, aga tänavu jääb kartul maha panemata, minust ei ole selle töö tegijat.'' -
- ''Poja kohus on aidata, too hobune koju, pühapäeval ma tulen, siis saab kohe tööd alustada ja jõuan õhtul tagasi.''
Jõudsin kohale lubatud ajal, aga hobust ei olnud. ISa ütles tervise halva olevat, et:''Mine ise too hobune ära! Mul tallimehega räägitud, tallis 7 hobust, mõne ikka saad.''
Tallimees laiutas käsi, et: ''Nüüd siis tuled. Kell 8 olid naised kohal, nõudsid hobust. Vana tellitud hobuse järele ei tulnud. Andsin hobuse, et pahandusi ei tuleks kui hobune talli seisma jääb.'' -
- ''Kas rohkem hobuseid ei ole?'' -
- ''Tule, vali mis meeldib!''
Esimene hobune, aastane, pole veel tallist välja saanud, kabjad sõnnikul kõrveraks kasvanud. Teisele pole sobivad range kaela. Kolmas on võimatult peru, loobib jalad üle aisade. Ülejäänutel omad vead.
- ''Mis tee üldse neid söödate, lehmad on kasulikumad.'' -
- ''Rajoon ei luba hobuseid likvideerida, siis ei saa kevadkülv õigel ajal tehtud! Mulle sobib, et ma olen abilisega tallimees ja oma lehmale pole ka vaja heina teha'', lisab ta usaldavalt.
- ''Mis mina pean tegema?'' -
- ''Tuleb seni oodata, kui naised hobuse tagasi toovad'', arvab tallimees.
Eht sovetski militariseeritud-bürokraatia, üks hobune peab rahuldama kogu kolhoosi vajaduse, aga 6 seisavad tallis nagu Ülempresiidium ja hävitavad sööta. Rajooni käsk tuleb täita, kolhoos kannab kahjumit, ainult tallimees saab kasu.
Lõpuks õnnestub haiglast sõnnikuveoks hobune saada ja kultivaatorimees lubas appi tulla, kui maisipõllul lõpetab. Kodus väimees ütleb, et ''Sinule tulen appi, aga äiaga ei taha koos töötada!''
Ühisel jõul töö laabub. Kultivaatorimees tõmbab maa kohedaks. Isa harkader on korrast ära, Viktor jookseb naabri juurde, toob säält muti ja talutab harjumata hobust vaol. Lõpuks on töö valmis.
Isa on seda askeldust aknast jälginud ja tema egoism saab kannatada. Kolhoosist pole tema tellitud hobust toodud, hoopis haigla hobune, kultivaator tuleb maad kohendama ja lahkub, väimees askeldab nagu peremees abis ja toob vihamehe juurest muti, nagu temal poleks kodus harkatra. Kõik tehakse temalt nõu küsimata!
Ilmub põllule:''Mul tervis veidi parem, tulen vaatama''. Algab tuntud virin: ''Sõnniku oleks pidanud adraga sisse kündma, kultivaator ei ole ikka see, miks harkadraga vagu ei ajanud, mutt pole ikka see...'' jne.
Mulle hakkas närvi see tuntud võte, mees nagu elaks mujal maailmas, midagi ei tea, mis olukord valitseb kodus ja ümbruskonnas.
''Kõik on tehtud omapead nende võimalustega, mis kohapealt on saadud, ümber tegema ei hakka. Sa oma harkadraga paranda muldamisel ära muti poolt tehtud vead, sõnnik ei ole kaduma läinud. Kui mais kasvab kultivaatori abil, kasvab ka Sinu kartul põllul.''
ema kutsub sööma, aga aega ei jää üle - haigla hobune vaja ära viia ja rongile rutata. Isa nagu ärkab, läheb hobuse juurde ja ütleb: ''Mine ikka sööma, mul tervis parem, ma viin ise hobuse ära!'' Väimehe nägu läheb naerule ja pilkab silma!
Väimees tuleb mind saatma ja alustab juttu:''Näid nüüd ise, et mis Sa sellest rahmeldamisest said. Hommikust õhtuni ja süüa ei jõudnudki. Ainult virin ja kriitika. Sellepärast ma äiaga ei taha koos töötada. Tema töö juures ei taha viibida, aga pärast tööd algab virin. Ma seda ei kannata. Sellepärast ta ka bigadiri ametist vabastati. Nägid, kuidas haigla hobuse nägemine tegi mehe terveks ja läks viima!''
Tal oli õigus ses suhtes, egoistlik suhtumine töötajatesse on võõras ja alandav. Väimees ise on omal alal andekas töötaja, aga parandamatu nõrkusega viina vastu. Kui pudelit näeb, siis unustab kõik muu, nagu imik, kes lutipudelit näeb!

Mart Kirsch s.1841

Mart õppis isa kõrvalt puunõude tegemise, mille kohta hiljem laulis ''Minu isa oli püttsepp, tema poeg olen ma, isa tegi pütid ja kaaned tegin ma''. Aga tutvus ka teiste meistrite töövõtetega ja nii sai temast mitmekülgne töömees, kellele töö ise kleepis käe külge, nagu seeaeg öeldi.
Abiellus 1870.aastal ja läks Kõola, endisesse Kase talu mahajäetud elamusse. Kõola küla oli vahepeal taludeks väljamõõdetud ja mahamüüdud. Need rentnikud, kes tegid ostulepingu, neile mõõdeti krunt hoonete ümber, teistele mujale ja ehitati sinna rehielamu. Kase talu sattus küla servale, hiljem ehtitatud vallamaja kirikutee äärde, mitte kaugele Sihi kõrtsist.
Seoses Tartu-Tapa raudtee ehitusega, mis poolitas küla, tuli ruumi kitsikus ja Mart läks Kurista mõisale kuuluvasse Allkõrtsi Tallinn-Tartu maanteel, kus oli suurem võimalus tööd leida. Sinna jäi kuni sajandi vahetuseni ja sääl kujunes välja ka tema perekond 4 lapsega.
Talude ostmisega eestlaste talupoegade iseteadvus kasvas, arenes seltside tegevus ja ühistunne. Aleksander II oli selleks soodsa pinna loonud. Aga selle eest ähvardati teda elu kallale kippumisega. Keiser käis palees laetud revolver taskus. Lõpetas mõisnike monopoli veskitele ja viinaköökidele. Mõisnikud tõttasid Saksamaale Bismarcki jutule, kes oli lõpetanud eduka sõja Prantsusmaaga. Hakaku kohe sõda Venemaaga, sest selle keiser laostab neid, Baltikumi aadlit! Bismarck oli naernud seda lapsikut mõtet.
Riia põllumajanduse konverentsil, kuhu kutsuti ka talurahva esindajaid, oli Tartu Põllumeeste Seltis president M.Mitt dokumentaalselt tõestanud Keskvalitsuse esindaja juuresolekul, et mõisnikud valetavad, teoorjus pole veel kaotatud Liivimaalt, vaatamata valitsuse keelule.
Selle kõrvakiilu eest mõisnikele hakati otsima põhjust, kuidas Mitt kõrvaldada.
1881.aastal õnnestus vandeseltslastel pommiga tappa Aleksander II.
Peterburis, õukonna sidemetega kunstnik Köhler, kutsus Eesti seltside esindajaid Peterburi, et avaldada kaastunnet Aleksander III isa hukkumisest ja asetada hukkunu hauale pärg eesti rahva nimel. See tehti, vastuvõtt oli südamlik, kirjutasid ajalehed. Mõisnike reaktsiooniline tiib sattus sellest raevu, eestlased jõudsid nendest ette. Talupojad on hulluks läinud, neil pole kedagi esindada ega volitusi.
Miti kaotamise etteotsa asus Kanepi pastor Holst, tuntud eestlaste vihkaja. Oma paise tagumikul lasi tunnistada kuuli haavaks ja luges ainsaks vihameheks Mitti. Sõprade ja toetajate abiga Mitt põgenes Peterburi, kus Köhleri abiga sai kaitsekirja siseministrilt.
Holst, saades teada Miti asukoha, jättis oma kohustused kiriklas ja kaaslasega sõitis lihavõtte pühadeks Peterburi, et altkäemaksuga sokutada see Mitte kuhugi vangitappi pühadeks. See õnnestus laupäeva hommikul vara. Eestlastel õnnestus õhtuks siseministri jutule pääseda ja teatada omavolist. Minister vihastas, et tema kaitsekirjast ei hoolitud, pani asja käima ja Mitt toodi tagasi, vabandades. Holstil tuli arestis viibida, kuid temal oli ka Peterburis toetajaid ja vabanes.
Aleksander III toetusel viidi läbi Manasseini revisjon Liivimaal. See mahukas süüdistus mõisnike omavolist jäi läbi vaatamata. Tekkis kuulujutt, et keisrit tahetakse tappa ja teda kaitsta Peterburis on raske ning ajutiselt viidi ta julgetuseks Gatshina. Siseminister asendati.
Aleksander III järgi asus troonile poeg 1894.aastal. Tema Nikolai Aleksandrovitsh Romanov, kõrgestisündinu ja jumalaarmust Venemaa isevalitseja, Poola kuningas ja Soome suurvürst, kes oli abielus Saksa keisri Vilhelm II sugulasega, 5 eesnimega daamiga ja hästi valitsemishimulisega, nõustus Baltirahva venestamisega.
Vene keel sai eluõiguse ametasutustes ja algklassist peale koolis. Selleks loodi maakonna inspektor, kes valvab koolide järgi. See kuulutas Laiusel kaks külakooliõpetajat vallandatuks, kuna ei räägi perfektselt vene keelt, ega ole võimeline lapsele vene keelt selgeks õpetama. Koolivalitsuse esimees, pastor Bidder portsessib vastu, 2 talvega pole võimalik lapsele vene keelt selgeks õpetada. Kuberner annab pastorile õiguse, seda on võimalik ainult 6-klassilises koolis. Insperktor hakkab korraldusi andma asetäitjale, pastor kutsub Hooldekogu kokku ja asetäitjaks valiti teine mees. Nii algas võitlus olemasolu eest kolme kultuuri vahel. Laiusel on kiri, kus konsistoorium pärib pastorilt: kas eestlased taipavad, kuhu nad võivad sattuda (vene kultuur) ja mida nad võivad kaotada (saksa kultuur)? Pastori vastus on lühike: nad ei taipa mitte midagi, neid on hullutanud mingi oma kultuur!

Mart oli mitmekülgne meister kõige üle, mida külas vajati. See aeg ei tehtud töövõtuks kirjalikke lepinguid allkirjade ja pitsatitega. Mehed rääkisid mehe kombel, kui kaubad koos, anti käsi, mindi kõrtsi ja võeti kortel viina. Tehti suu kibedaks, et öeldud sõnad pidama jääks. Meistrimehe suu peabki kibe olema, arvas Mart ja tegi suu vahest üsna kibedaks. Aga kõrstikaadrit temast ei saanud ja vandumist ka ei õppinud õieti ära. Pahaseks saades ütles ''sa pärandus'', aga ''sa prohvus'' tähendas, et mees on vihane! Prohvus kujunes sõimunimeks ladina sõnast professio - välja õppinu, kes viis kirikusambas läbi ihunuhtlust kiriku moraali eksijate vastu, alates rootsiajast, 17.sajandist.
Sajandi vahetusel Mardi pere lagunes, Eduard oli oma perega Valga lähistel, Jaan võeti nekrutiks, Marie abiellus Kudina valla mehega. Mart jättis korteri noorpaarile ja ise läks Tarakani väikekohale raudtee äärde, endise Ripuka mõisa maale, Kõola ja Kemba küla vahele. Peres oli veel 17-aastane Aleksander, keda Sassiks kutsuti. Sass aga hakkas omavanuste puktapoistega ulakusi tegema ja Mart pani ta õppima ehitusmeistri juurde 1901.aastal.
Siis tuli Vene-Jaapani sõda, häbiväärse kaotusega Venele.
Kaotati suurem osa merelaevastikust, 400 000 meest ja otsene kulu 2,5 miljardit kuldrubla. Venemaal läks lahti mässu meeleolu. Nikolai palus Ameerika presidenti vahendajaks rahuks Jaapaniga, sõjaväge oli vaja oma rahva rahustamiseks. Jaapan sai kahjutasu rahas, pool Sahhalini saart, Kuriilid ja Laojangi poolsaare koos ehituses oleva Port Arthuri kindlusega.
Sihi kõrtsis mehed kõrgendatud meeleolus tahtsid ka mässule kaasa aidata. Selleks läksid lähedalolevasse Vaimastvere vallamajja, käratsesid sääl ja viisid seinalt keisri pildi õue vastavate sõnadega.
Mõisnikud haarasid sellest kinni, tahtsid näidata keisri truudust ja selle varjus tasuda eestlastele, et mõisnikke küllalt ei austa.
Mõisnikud kutsusid sõjaväe mässu maha suruma, vald käsutas mehed mõisa sedust kuulama. Kõnet hakkas pidama parun Stackelberg, kui ninamees. Sellel ajal varjul olnud sõjavägi piiras mehed sisse ja nimekirja alusel süüdlasteks loetud viidi keldri kinnipidamiseks. Sackelberg nõudis süüdlaste mahalaksmist ja seadusekohast jumalaarmu andmist, selleks oli kohale kutsutud Laiuse õpetaja Bidder. See aga keeldus seda tegemast, kuna pole kaasas vastavaid pühitsetud riistu! Sõitis ära ja lubas seda teha järgmisel päeval. Hommikuks oli Tartust teade, et surmaotsuse õigus on ainult vastaval kohtul. Omavoli toimus, soldatitele jagati viina ja süüdlased nuheldi läbi, Mardi väimees sai rohkem, kui võõrast vallast pärit. Säält Mart ta vedas ära ja viis Tartu hospidali, kus mees terveks raviti. Mardi pere sattus musta nimekirja, tuli hakata elukohta vahetama.
Õnneks avanes juhus, mõni verst eemal, Tallinna kubermangus, Salla vallale kuuluvas Selli küla Sooneaia väikekoha lesk läks uuesti mehele ja lahkus, ajutiselt jäi sinna elama selle noorem õde Ida. Mart sai kaubale elukohaga ja omale minia. 1906.aastal, kui sündis 8.põlvkond noorpaarile, ämm Ello läks tütre juurde Narva-Jõesuusse, kel sündis samal ajal tütar. Elu Sooneaias hakkas ilmet võtma, aga 1908.aastal Salla vald andis Aleksandri nekrutiks ja viidi Poolamaale. Mardi noorem vend Jaak Narvas kukkus õnnetult trepist alla ja suri. Mart läks matustele ja külastama naist ja tütart, Ida jäi üksinda väikse pojaga. Äi tuli tagasi ja läks uuesti - naist matma, nüüd Ida jäi murelikuks, kas äi tuleb tagasi, mis siis talvel saab?
Tagametsa peremees Jüri keelitas, sa saunanaine mine pere eest mõisa rukist lõikama, sul talvel ka viljaiva vaja. Ida läks, ennegi sirbiga rukist lõigatud. Aga ei olnud nii. Väike poiss vajas oma osa ja ise lahkumismälestusest seisukorras, kus naine vabastatakse tööst. Jäi viimaseks ja kupja haugutada. Videvikus vantsis läbi metsa laps süles 3 km, meeleolu kohta pole vaja kommentaare. Ainult Sauna Leena üle kraavi perekrundil trööstis: sina pole Jürile mingi saunanaine, see pisku, mida ta annab, käid mitu korda järel ja saad haugutada. Ida loobus olla Jürile saunanaine. Ida tegi mustakunsti: 6 pikka kasteheina kõrt tuli nägemata paarikaupa kokku siduda, enne tüükast ja pärast latvadest. Kui lahti tõmmates moodustus sellest ring, siis mõeldud soov läheb täide. Idal tuli ring välja, lootus andis jõudu, et mees tuleb tagasi.
Äi otsustas minia kasuks ja tuli tagasi, varsti ilmus ootamatult tagasi Aleksander, vaba sõjaväest.
Vene sõjaväes oli tavaline kasvatusviis kõrvakiiludega. Selle tõttu oli palju kurtmist kuulmise häirete üle ja ka simulante. Aleksandril tuli pikk protseduur läbi teha ja kogu aeg valvel olema, et ei eksiks ootamatustele ja meelitustele.
1910.aastal Eestimaa Sooparandajate Selts ostis naabertalu Tooma ja hakkas katseid tegema ja sood kraavitama. Otse tee tehti läbi soosiilude suurele teele ja metsanurk oli avatud põhikülaga. Jätkus Sooneaia meestele tööd ehitusel ja mööbli valmistamisel uutele elanikele.
Aleksandri peres oli 4 last, kui puhkes I Maailmasõda. Mõistlikud soovitasid perekonnaisal minna vene sõjaväe abiteenistusse, sest mobilisatsiooni korral ei arvetata varem vabastust. Aleksander sai heinapressijaks Rakkes, kus ettevõtjaks oli Koeru kaupmees. See soovitas hakata talle kutsariks. Nii see toimus ja pere läks Sooneaiast Koeru koos vanaisaga. 1916.aastal Mart suri ja jäi Koeru kalmistule.

Jaan Kirsch s.1820

Laiuse kirikukirja järgi Kase Juhani poeg Mardi Jaan Kõola külast, mis kuulus Vaimastvere mõisa pärisosaks.
1834.aasta oli ikaldusrikas, jõuluks oli leivavili otsas, magasiaidad tühjad ja nälg majades. Mõisad aga nõudsid oma osa taludelt ja ajasid vilja viinaks omakasu huvides. Riik tuli lõpuks appi ja saatis laevaga vilja Kunda sadamasse, kust Laiuse mehed käisid hobustega vilja vedamas. Vili oli kehv ja lisanditega. 1835.aasta jäi osa põlde külvamata seemne puudusel.
Surevus oli suur kihelkonnas, 301 inimest, selle hulgas ka Kase rentnik Mart, 60.aastane. Vanim poeg Jaak, kel ei olnud veel töövõimelist oma peret, vend Mart viletsa tervisega ja Jaan 15.aastane. Võõra, palgatud tööjõuga ja oma leivakotiga tuli iga päev mõisa saata keskmiselt 1,5 inimest. See käis üle jõu raskel ajal ja Jaak loobus, läks naaberkülla appi naise vanematele. Mõis aga saatis Jaani õppima püttsepaks, et hakkab mõisale kasulikult tööle.
Viimases hädas haarati kinni kuulujutust, kes on keisri usku, see saab keisrilt maad, mida Venemaal on küllalt. Vaja palvekirja maa saamiseks ja väljarännuks. Soovijaid jätkus. Nüüd läksid mõisnikud ärevusse, koos pastoritega tehti agitatsiooni külades Lutheri usu kasuks. Laiuse pastor tõi näiteks, et Lutheri usust võib alati lahkuda, aga vene usus oled kui vang ja peale salvimist pole luba lahkuda. Mustvee preester tegi kaebuse riigiusu solvamise eest ja pastor langes uurimise alla.
Mustlane ütles ausalt, et vene usk tuleb odavam. Kui on, annad ja ollakse rahul, aga Lutheri usus on sund-andamid ja pead veel kirikumõisa põllul tööl käima. Iga kirikliku teenuse eest on veel eritasu.
Jaanil on amet selge, sai mõisalt normi järgi ülalpidamise toormaterjalina ja see tuli omal teha tarvituskõlbulikuks. Selle tõttu Jaan abiellus noorelt ja 1841.aastal sündis esimene poeg Mart. Mõis andis pere ülalpidamiseks kandimehe koha mõisa lähedale maantee ja Lubjasaare soo servale.
Samal ajal oli vastuhaku tipuks Pühajärve sõda, kus mõisnik tõi kohale sõjaväe üksuse, et peksta talupoegi, miks esitasid palvekirjad väljarändamiseks. Talupojad kaigastega lõid soldatid põgenema ja alles tulirelvade käikulaskmisega taandusid.
Liivimaa mõisnikud tõttasid Nikolai juurde nõudmistega: keelata ära väljarändamine, vene usku siirdumine ja soldatite asemele anda kasakad, kuna talupojad soldateid ei karda!
Nikolai hakkas kahtlema oma maapolitseis. Lubas kasakad, aga saatis ka vaatleja selgituseks, mida nende kasakatega sääl tehakse. Vene usku siirdujailt nõudis 6-kuulist järelemõtlemist enne salvimist. Vastupidi andis loa Pihkvas seminari avamiseks, kus õpetatakse preestreid rahvuste keeles.

Talurahva olukord Liivimaa põhjasopis Laiusel.
1843.aastal konsistoorium revideerib Laiuse kiriku tulusid, et selle järgi määrata maksu konsistooriumi kasuks.
Kirikumõisa suurus on 7 1/4 adramaa talu. Iga talu peab kirikumõisa põllul töötama 1 rakke- ja 2 jalapäeva, kuna kirikuhinged (orjad) lasti priiks.
Andamid kirikule:
10 mõisa annavad kokku vakkades 44 rukkeid, sama palju otri ja 27 kaeru. Talupidajad, neid on 406, kokku 137 ja 1/2 igat vilja eraldi. Peale selle: 406 kana, 406 naela linu, 406 pugu peerge, 203 sülda puid (kirikut ei köetud) ja 1015 puuda heinu. Ametimehed peavad maksma õpetajale 25kop eluaseme maksu. Ühekordne tasu kiriklike teenuste eest kopikates:
Laulatus: peremehelt 25, sulaselt 13, lapseristimine 8, matus: peremees 25, teised 10, laps 6, armulaud 1kop. Pruutpaari kuulutus, paar metsalinde ja nael linu, leeritamine nael linu.
Köstri palgaks, maad annab kirik, mõisailt 41 1/3, talupidajailt 170 2/3 vakka vilja, 394 pihu linu, leerilaps toob koorma puid ja naela küünlaid, pruutpaar 5kop. ja paari kindaid; ristimine 2 matus. pererahvalt 10, teistelt 5 ja lapselt 1 kop.
Kihelkonna kooliõpetajale tõid talupidajad 59 ja 1/3 vakka rukkeid ja sama palju otri. Kui köster oli ka kooliõpetaja, siis see kuulus temale.
Kellamees sai mõisailt 11 ja 5/12 ja taludelt 53 ja 5/6 vakka vilja.
Pastoraadis oli kõik seisused esindatud:
Pastor - mõisnik, köster - karjamõisa rentnik, kooliõpetaja - talurentnik ja kellamees kui pops.
On säilinud teorendi kohustus, mille on dikteerinud Laiuse-Tähkvere mõisnik oma 1/4 adramaa talupojale peale priikslaskmist.
Teokohustus: 104 rakke- ja 104 jalapäeva. Abipäevi: voorides - 16, sõnnikuveol - 2, palgiveol - 5, külviajal - 1, heinatööl - 16, viinaköögis - 28, rehepäevi - 25, tüdruku korrapäevi - 48, peremehel 1 päev katuste parandamiseks, kordamööda postivedu, ketrama mõisale 2 naela lina omast ja 2 naela mõisa linast, valmistama 3 härjakütket.
Andamid: 6 2/3 vakka rukkeid ja samapalju otri, 2 vakka kaeru, 10 tuusti kohtuheinu, 2 naela humalaid, 10 naela seotud linu, 3 naela kanepit, 2 kohtukana, 20-25 muna, aastane lammas ja 3-vakane kott.
Iga pops pidi 4 nädalat mõisas härgi sulbitama. Vabad ja lesknaised mõisale ketrama: vanad leesika takku, noored 10 naela linu. Külakarjased valmistama võrusid härgade kinnihoidmiseks. Teolised aga pühapäeva õhtul mõisa tulema, et hommikul vara tööle jõuaksid.
Uued kohtustused tulid juurde viina ajamise ja härgade nuumamisega. Enne mõis ajas 60 vaati viina aastas, nüüd 2 vaati päevas. Iga vaat andis kasumit 9rbl. Tööjõud ja transport oli tasuta.
1844.aasta oli vihmane suvi, kannatas hein ja vili. Talvel tuli loomade taud, talurahvas kaotas palju loomi, oli kõhutõbi ja surevus suur, kihelkonnas 369 inimest. Ka Vaimastvere mõisal tuli lambafarm auku ajada, mis Nirko külast talupoegade välja ajamisel tehti 1839.aastal. Nüüd sai asemele Kase karjamõis kõrtsiga.
Nikolai nõudis talurahva seaduse uuendamist, algas kauplemine mõisnike ja Keskvalituse vahel. Lõpuks mõisnikud kirjutasid alla, kuna neid ehmatas Prantsuse revolutsioon ja talurahva verine õiendus mõsnikega Galiitsas.
Eestimaa omad olid visamad kauplema ja nende oma jäi alla kirjutamata puhkenud Krimmi sõja tõttu. Venemaa kaotus sõja mitte nõrkusest, vaid jälle aadli omakasust ja venitamisest, sõjaväge ei varustatud õigeaegselt ja küllaldaselt, nagu see juhtus raudtee ehitusega, mis läks 2 korda kallimaks, kui projekt ette nägi! Nikolai nördis väga, tarvitas magamiseks liigselt unerohtu ja suri 1855.aastal.
Liivimaa seaduses oli nii palju uut, et talud tulid välja mõõta ja müüa. Rent soovitati rahas või saak pooleks. Teorenti ei soovitatud. Mõsnikud lootsed venitada ja suruda peale eluaegne teorent, sest neil polnud omal vahendeid alustamaks tööd palgalistega.
Jaani elu mõisa töömehena kulges rahulikumalt kui külas, aga mõisast töö eest raha ei saanud. Selle saamiseks oli pereema kogunud võipüti täis. Laupäeva õhtul, kui Jaan mõisast vabanes, võttis võipüti ja leivakoti õlale ja hakkas nobedalt astuma Tartu turule, et see hommikul rahaks teha, osta, mis vaja ja hakata tagasi ruttama. Jõudis pühapäeval koos päikese loojanguga tagasi, et mõni tund puhata, 100 verstane matk oli sooritatud. Hommikul vara pidid mõisa meistermehed kööki koguma, kus neid kamandas vanaproua, kes talurahvast pidas mitte inimväärseks. Kui mehed kohal, tuli otse teki alt meest ette ja hakkas kamandama valimata sõnadega. Kui asi kauemaks läks, kutsuti toatürdruk ööpotiga kohale ja mõlemad tegevused jätkusid paralleelselt.
Aleksander II alustas Krimmi sõja tagajärgi likvideerima ja kirjutas alla ka Eestimaa talurahva uuele seadusele. Mahtra mehed märkasid, et eestikeelses on rohkem kohustusi, kui venekeelses seaduses. Kui sellele tähelepanu juhiti mõisnikule ja Juuru pastorile, oli sõjaväe kohale kutsumine meeste nuhtlemiseks. Toimus Mahtra sõdas. Samasugused toimusid ka Poolas, Keiser sai aru, et mõsnikud on ise neid välja kutsunud omavoliga. Poolale tehti järeleandmisi ja ka Baltikumis.
Aleksander ei hakanud aega viitma mõisnikega kauplemisega, vaid oma ukaasiga kuulutati vallad iseseisvaks mõisa alt, passiseadus, igale pass ja võis minna, kuhu tahtis, kui võlga ei olnud. Krediidikassa ettepanekul, et mõisnikelt võlg tagasi saada, avati talupoegadele garantii kohaostuks. Arvestati, kui mõis müüb (üks kolmandik) talusid , saavad võlad tasa ja teise kolmandiku müügist suudavad omale muretseda töövahendid ja maksta palgalistele, ning ehitada vastavad hooned, majandus ei katke.
Mõisnikud lugesid seda ülekohtuks ja laostamiseks.
Talurahvale oli see aga iseseisvuse arenemiseks, sest juba 1860.aastal algas talude müük ja suurenes taluomanike arv. Koos rahvustunde kasvuga ja oli võimalik esimene laulupidu korraldada, sest keisri luba saadi 50.aasta juubeliks, kui kuulutati priiks laskmine. Kirik segas end vahele, et lauldaks ainult kirikulaule ja juhtimine jääks neile, kuid eestlased viisid läbi oma plaanid. Räägiti Kuusalu meestest, kes jala läksid Tartu, kaasas hoburakend, kus oli meeste nädalane toidumoon.
1869.aasta kehva sügise ja haiguste leviku tagasjärjel pereema Kaie tervis ütles ülesse ja Jaani 8-liikmeline pere hakkas lagunema. Mart abiellus ja lahkus, õed-vennad, kui leeri seljataga, tegid sama. Jaan abiellus lese Mariga ja alustas uut elu, kui noor mõisnik ei vajanud enam vananevat Jaani. Jaan proovis veel Puurmannis tööd teha, aga praagiti ka säält vanaduse tõttu ja lõpetas elupäevad 1890.aastal valla toetusel.

Kase Mart s.1808

Mart võttis raskel ajal rentniku kohustused ja pere eest hoolitsemise. Selle aasta lõikus oli kehv, kuna osa põldu oli külvamata. Võlg mõisaga kasvas. Sõda Türgiga jätkus, rahutused talurahva hulgas käärisid. Mardi enda pere oli nõrk, poeg Jaak aastane, ise 33.a.
1812.aastal ilmus Napoleon Venemaad karistama, sest Tilsitis lepitust Venemaa ei täitnud midagi. Lahingud ulatusid ka Kuramaale.
1815.aastal Viini kongress, Aleksander tantsib ja poseerib, teda kiidetakse suure panuse meeste saatmises Napoleoni vastu, teised jagavad Napoleoni pärandit. Pariisini käinud mehed toovad uudiseid, kuidas talupojad mujal elavad ja on vabad. Nende hulgas ka Võisiku mõisaomanik von Bock, kes nimetab Alekandrit türanniks, keda on vaja kõrvaldada. Aleksandril jäi okas südamesse Viinis, kui tanstuballil daamid omavahel kõnelesid temast, kui metslasest keisrist, kel on veel pärisorjus maksmas, mida mujal ei tunta ammugi.
1816.aastal kui Mardi peres sündis teine poeg, hakati talurahva seadust ümber tegema. Mõisnikud vajasid krediiti ja Aleksander tahtis poseerida talurahva vabaks laskmisega.
1819.aastal nõustus päisosaga ja andis loa, viimased täiendused jäid Keskvalitsuse ja mõisnike vormistada. Päisosa kõlas nii:

''Liivimaa pärisvanemad mõisas andvad kõik meelevalla, mis neil kui pärisvanematel oma pärisrahva peale olnud, omast käest ära ja teevad pärispõlvele igavesti otsa, aga maad, sest et need mõisavanemate pärised on, jäävad nende kätte ja neil on meelevalda nendega teha, kuidas seda omaks kasuks tundvad tarvis olevat.
Nõndaks see ja vanasti mõisnike päritud õigus olnud ja nõndaks on seda ka riigiseadustes ja ülemvalitseja poolest kinnitatud, ja rajatud.
Sest ja sellepärast ei maksa nüüd enam see seadus, mis 1804.aastal kuulutati, ega need täitmise tükid, mis 1809.aastal sinna juurde lisatud, vaid üks teine nende sisse kirjutatud seadus, ühe või teise asja pärast, kuidas alamal saab nimetatud, veel mõnest ajast, veel kindlaks seaduseks jääb.
Krooni poolest lastakse nõnda, kuidas aulik keisrihärra seda kuulutanud, Liivimaa kuninga vallarahva ka priiks. Seda teevad linnad ja raadid oma mõisates ja vallarahvaga.
Priiks lastakse kõik Liivimaa pärisrahvas, ka need, kes niisugused pärised, kel maid ja mõisaid ep ole, ehk, kes mitte Liivimaa mõisnike seltsi ehk sugu ep ole ja kel ometigi pärisrahvast maaga maad on olemas.''

See päisosa sai aluseks, mille põhjal vallandus kampaania kiriku kantslist ja ajalehtedes Aleksandri auks. Aga päris seadust ise polnud veel keegi näinud.

1820. oli märkimisväärne aasta. Vaimastvere mõis sai uue omaniku, rikka sakslase Brasche. See tõi esmarkordselt kihelkonda kartuli seemne ja jagas ka taludele 70 vakka, mis andis rahuldavat saaki. Selle tulekuga märgiti skorbuudi haiguse vähenemist talurahva hulgas.
Kase Mardile sündis poeg Jaan ja naabertalus Matsil Kase Juhani Tõnno Hansul Jaak. Nendest poistest tuleb juttu edaspidi.
Laiusele aeti rahvas kiriku juurde, et priiuse auks istutada puid ja ehitada kiriku ümber kivist aeda.
Seaduse pärisosa aga tõlgiti ühest keelest teise ja kui see lõpuks jõudis rahva kätte, siis tuli pettumus.

1. Vabaks laskmine toimub gruppide kaupa iga aasta 1.aprillist, alates 1823.aastast ja lõpetades 1833.aastal, enne rentnikud, siis sulaste seisus. Peale vabaks saamist võisid alles 3 aasta pärast lahkuda kogukonna (hilisem vald) piiridest, siis sama normi järgi kihelkonnast ja sama normi järgi maakonna piiridest. Kubermangu piiridest, kui selles oli küllaldane arv talupoegi.
2. Talupojal pole õigust muule tööle, kui põllutööle ehk mõisa tööle, mis kasu toob mõisale. Ainult mõisa loal võib mujal tööl käia.
3. Ühest mõisa alt teise minekul oli vaja mõlemi mõisa nõusolekut ja kas pole võlgu magasiaidas.
4. Vakuraamatud kaotati, rent oli vabatahtlik kokkuleppel.
5. Kogukonnad loodi, kuhu valiti rentnike ja sulaste esindajad, nende hulgast esitati mõisnikule 3 kandidaati vöörmündriks, kelledest mõisnik valis ühe. Mõisnikul olid maapolitsei õigused, ka kogukonna esindajad olid mõisa käsu all, tegutsema ja ette kandma.

Mida siis andis see näiline priiks laskmine? Suurendas ainult mõisnike võimu talurahva üle. Liikumise vabaduse piiramine ja sundus põllutööle ning mõisniku suva järgi rendi tingimused. Kui rentnik tõrkus tingimusi vastu võtmast, aeti talust välja, selle eest hoolitses kuberneri patent, kuni kriminaalvastutusega. Aga kuhu siis tööle minna? Teoliseks mõisa? Selle seadusega võitsid mõisad.
Nurin talurahva hulgas kasvas, aga küsida polnud kelleltki, sest Aleksander läks salapäraselt kaduma Musta mere ääres, mis jäigi saladuseks. Tema abielu oli viljatu ja trooni pakuti järgmisele vennale Nikolaile. Tema troonimispidustustel dekabristid püüdsid mässu tõsta, kuid suruti maha. Nikolai alustas dekabristide likvideerimist ja rekonstrueerima valitsusasutusi lääne eeskujul. Venemaal ei läinud see läbi, sest maksis kirjutamata seadus, et valitsuses peavad olema teatud suursugu suguvõsade esindajad. Kas nad selleks olid võimelised või kas nad üldse tahtsid töötada, see polnud tähtis, neil oli selleks õigus! Nii libises uuendus vanasse unisesse ja omakasu roopasse tagasi.
Liivimaa mõisnikud tõstsid kära kirikukantslite kaudu talurahva vastu: see on, kui rumalale rahvale antakse vabadus, siis nad muud ei oska teha, kui keisri vastu mässu tõsta!
See oli mõeldud näitamaks keisri truudust ja maskeerida, et mässu eesotsas olid aadlipojad. Samas võimalus vabakslaskmist pikendada, leida selleks põhjus.
Milleni siis oli jõutud moderniseeritud orjapidamises? Laiuse kihelkonna 1/4 adramaaa talupoeg uue rendilepingu järgi:
Teokohustus: 104 rakke- ja sama palju jalapäevi, abipäevi voorides 16, sõnnikuveol - 2, palgiveol - 5, külvi ajal - 1, heinaveol - 16, lõikuse ajal - 16, viinaköögis - 28, rehepäevi 25, - tüdruku korrapäevi - 48, rentnikel kordamööda posti vedu ja päev mõisas katuseid parandamas.
Ketrama mõisale 2 naela linast lõnga omast linast ja 2 naela mõisa linast, valmistada 3 härjakütket.
Andamid: 6 2/3 vakka rukkeid, sama palju otre, 2 vakka kaeru, 10 tuusti kohtuheina, 20-25 muna, aastane lammas ja 3-vakane kott.
Iga pops pidi 4 nädalat mõisas härgi sulbitama. Vabad ja lesknaised mõisale ketrama: vanad leesika takku, noored 10 naela linu. Külakarjased tegema võrusid härgade kinnihoidmiseks. Teolised aga pühapäeva õhtul mõisas olema, et hommiku vara tööle asuda.
Talupojalt pigistati viimane välja mõisale, kohtustused kasvasid viina ajamise ja härgade nuumamisega, osteti juurde nii vilja kui härgi, kõik see andis tulu, tööjõud ja transport olid tasuta.
1834.aasta oli ikalduste aasta, jõuluks oli vili otsas, mõis nõudis andamit, riik tuli appi ja saatis laevaga Kunda sadamasse vilja, kust siis talupojad käisid seda vedamas Laiusele. Vili oli lisanditega ja kehv. Surevus ületas sündivuse.
Kase Mart ei pidanud pingele vastu ja suri 60.aastaselt.
Kasele jäi vanim poeg Jaak, 28.aastane poissmees, vend Mart 19 ja Jaan 15.aastane. Talu oli kehvas seisus.
1836.aastal Vaimastvere mõisnik ostis ära Ripuka väikemõisa koos Nirko külaga. Samal ajal oli kõlbmatuks muutunud kirikutee. Lahendus leiti kiriku vahendusel. Laiuse mehed tegid selle korda Pedja jõel veskitammini. Vaimastvere mõisnik lasi läbi vilja põllu ajada mõisast tee otse Kõola-Ripuka piirile, see oli ka otse pääs Ripukale. Edasi tehti korda Kõola väljaäärsed teed ja läbi karjamaade otse veski tammile. See oli uus kirikutee. Selle tee äärde mõisa põllu äärde ehitati kõrts. Kõrtse oli kihekonnas iga 250-300 elaniku kohta. Endine viinameister asus kõrtsmikuks ja sääl sündis talle poeg Hugo, hilisem kirjanik Raudsepp.
1837.aastal tabab Kõola väikevooret põud, Jaak loobub talust, mõis saadab alaealise Jaani õppima tünnimeistri juurde, et temast saada tulevast meistrit mõisale. Viies põlvkond Kase Juhanist jättis Kase maha rännates mujale ja suguvõsa jätkaja sai nüüd Jaanist.

Kase Juhan s.1782

Juba Hansu aeg mõisnikud laiendasid omi põlde talumaade arvel, seega suurenesid teokohustused põldude harimisel ja öistel rehepeksudel. Soodne oli teravilja müük läände. Võisteldi omavahel, kel on uhkem mööbel, hobused ja tõllad, kelle suguvõsast on mehed kõrgematel kohtadel jne. Kõik see nõudis raha ja tehtigi laenusid. Mõisnikud elasid ülejõu lootusega oraste peale.
1783.aastal Katariina saadab poja Pauli Gatshina lossi elama, saates pool polku talle ihukaitseks. Paul oli hakanud ema segama valitsemisel. Võtab vanema poja Aleksandri oma kasvatada, et teha temast õige valitseja. Ema mure oli poja pärast, et see ei löö läbi vene seltskonnas oma saksa hoiakuga.
Paremaks haldamiseks jagab kubermangud kreisideks ja selles protsessis ilmneb, et kuberner Liivimaal pole midagi teinud oma patendi täitmiseks. Mõni kihelkond pole kuulnudki koolide käiku panemisest!
Tulude suurendamiseks määratakse pearaha ja kohustatakse mõisnikke seda tasuma kogu kogukonna eest ja siis võtma see elanikonnalt tagasi rahas või tööga. Mõisnikud kasutasid kohe seda talurahva petmiseks ja rahutusi õssitades.
1785.aastal tuleb armukiri aadlile. Iga ohvitser, kel on mõis, on aadel. Iga mõis on ostetav, ka rüütlimõis. Sellega avati Balti aadli kinnine ring. Hakkas tekkima uut aadlit Baltikumi.
Armukirjaga linnadele kaotati raadi, tsunftide ja gildide õigused. Linn jagati 6 seisuseks ja igast seisusest pidi olema esindaja raadis. Igaüks, kel raha, võis avada töökoja või kaupluse, selleks polnud vaja gildi või tsunfti luba.
Balti delegatsioon käib Katariina jutul, et tagasi saada vanad õigused. Saavad vastuseks: Ma ei ole ainult baltikumi valitseja, vaid Venemaa valitseja ja erandit ei tehta! Tegelikult tuli see vene aadli survel.
Katariina sureb 1796.aastal ja troonile tuleb Paul I. See 42.aastane Paul, 4 poja ja 6 tütre isa on närviline ja hüplev oma poliitikas. Annab Baltimaale õigusi tagasi, polkusid talupoegade peksmiseks ja ratsasalku rannikule, et talupojad ei saa Soome põgeneda peksu kartusel. Ehmatas siis, kui osa soldateid põgenes koos talupoegadega sohu, et süütute ja vaeste inimeste peksmine pole sõjameeste töö. Ähvardas mõisnike mõisad riigistada, kui vakuraamatut ei täida, käskis ehitada magasini aidad vilja kogumiseks, kust talupojad saavad laenata. Mõisnikud ehitasid aitasid, oli veel lootus saada keisrilt krediiti, kui Paul ühines Napoleoni vastu koalitsiooniga. Saatis laevadega sõjaväe Põhja-Itaaliasse Austriale appi prantslaste välja ajamiseks säält. Need nõudsid ülemjuhatajaks Suvorovit, spetsi kindluste ründamisel, kelle Paul oli sõjaväest kõrvaldanud. Suvorov sai prantslastest jagu ja esitas plaani Pariisi minekuks. See ajas ärevile inglased ning need suutsid asja nii ajada, et Suvorov läheb Shveitsi ja Vene kopus, mis teel Hollandi, läheb ka sinna ühinemiseks Suvoroviga. Austerlased aga ruttavad Hollandi, et inglastega Pariisi minna. Austerlased kiirustasid, jätsid frondi maha, üle andmata venelastele. Suvorov istus lõunas, oodates varustust, põhjast tulev vene korpus sattus prantslastele lõksu ja hävitati. Suvoroviga toime ei tuldud, see tuli koju. Paul lõpetas inglastega vahekorra. Viga oli, sest Vene vajas kaupa inglastelt. Ebamäärasus Vene-Preisi vahekorra klaarimisel viis Pauli kõrvaldamisele troonilt poja Aleksandri kasuks aastal 1801.

Uus Kase Juhan, III põlvkond, satub keerulisse olukorda. Mõisnikud oma võlgade tõttu surusid täiendavaid teo- ja voorikohustusi oma põldude laiendamisega ja öiste rehepeksudega talupoegadele kurberneir patendi alusel. Vili aeti viinaks, mis tõi mõisale tulu 9rbl. vaadilt.
Õpetaja Jannau teeb katset kirikumõisa põllul, kas talumees tuleb toime puhta leivaga aasta läbi? Leiab, et ei. Arvestades siinseid põldusid ja talumehe maaviljeluse võimalusi, saab tavaliselt 4 seemet. Kui talumees külvab 9 vakka rukist, siis saab ta lõikusel 36 vakka. Sellest tuleb jätta seemneks 9 vakka, 8 vakka andamiks mõisa ja üks vakk kiriku tegelastele, omale jääb 17 vakka, kuna abitööjõule tuleb ka anda. Sellest oma leivast tuleb iga päev teha leivakott 1-2 töötajale mõisatööle saatmisel ja oma perele. Rahuldaval lõikusel tuleb leivale lisaandeid panna, aga halval aastal kipub nälg majja.
Saksamaal ilmub Jannau artikkel, kus lükkab ümber mõisnike väited, et siinsed talupojad on arenguvõimetud, puudub oma kultuur ja on laisad ning ohtlikud mässajad. Kõik see tuleb ülemäärasest orjusest. Nad on arenguvõimelised ja neil on oma kultuur. Tuleb nad vabastada liigsest orjusest, anda kooliharidus ja oma korraldusõigus, siis kaovad kõik pahed, milles neid süüdistatakse.
Samal ajal Radishtsev Venemaal laseb trükki ''Teekond Peterburist Moskva'', kus kirjeldab tegelikku olukorda riigis. Katariina laseb selle mehe türmi panna kriitika ja mässu õhutamise eest. Jannau satub mõisnike terava kriitika alla.
Aleksandri troonile tulekuga mõisnikud tõttasid, et keisrilt krediiti saada. Eestimaa omad olid kärmemad ja esitasid keisrile meeleheaks regulatiivi talupoegade olukorra parandamiseks. See oli samahingeline, kui eelmisel sjandil kuberneri patent, aga vürtsitatud kristliku moraaliga. Keiser sattus sellest vaimustusse, et mõisnikud ise hakkavad parandama talupoegade olukorda. Vaatamata Keskvalitsuse eitavale seisukohale, andis loa, et selle põhjal hakatakse välja töötama õiget talurahva seadust. Soovitati seda ka Liivimaale ja avati krediit. See kirjatükk ''igaüks'' läks ajalukku, kui üks kallima honorariga kiri. Aga seaduse tegemisega ei olnud kiire, aega oli.
Jannau hakkas oma artiklit pehmendama, väites, et uude olukorda minnes tuleb selleks aega anda ja õppida, nagu mõisnikust ei saa üleöö talumees ega talumehest mõisnik. Sai üleöö Võikvere mõisa omanikuks, aeg oli niisugune ja keiser mõtles ka nii. Õpetaja amet oli tulus andamite tõttu, aga olenes konsistooriumist ja mõisnikest.

''Igaüks, kes nõuab õige olla ja sõnakuulelik, elab oma ülema varju all, kes tema järele kuulab ja tema eet kostab. Sest ülemad on sellepärast, et nemad on vagadele toeks ja kurjadele hirmuks peavad olema, et vaene nii hästi kui rikas ja rammetu nii hästi kui jõukas oma tegemist keelamata võiks ajada ja oma teed julgesti käia. Kui ükski ei oleks, keda ülekohtune peaks kartma, siis teeksid kurjad õiglastele ja teineteisele isekeskis tulist liiga. Aga ülemate ja kohtu läbi talitab Jumal neid, sest muidu oleksime meie sedasinast seadust mitte teinud.
Aga need, kes õpetusest ei hooli, ja keda au ja häbi ei sunni, neid sunnib kohtu nuhtlus, neid sunnib raudjalapõli ja viimaks lähevad Jumala igavese kohtu ette meie kõikide teed.
Sõnapõlgaja laguneb, sõnakuulelik seisab kindlalt. See oli manitsuseks, et järgnevat seadust täidetakse, mis ülemad on seadnud ja Jumal juhatanud!''

See päisosa, aadli poolt sepitsetud, viis Alekandri vaimustusse, ta tundis alateadlikku hirmu nende ees, kes tema isa ja vanaisa lihtsalt lükkasid troonilt, ilma, et keegi oleks selle kohta paha sõna öelnud. Selle loa järgi alustati seadust tegema talurahvale.
Rohkem keisril polnud aega selleks, hakkas Napoleoni vastu sõjaväge korjama, neid Austriale ja Inglismaale abiks saatma.
Mõisnikud tegid talupoja seaduse oma kasuks. Rentnikule tõotati õigus talu pärandada pojale, aga kui talupoeg toob kahju mõisale, või mõisal on nälg maa järele ning kui talupoeg on liiderlik, siis on mõisal õigus ta talust välja ajada. See sünnib vallakohtu kaudu. Vald ja vallakohtus allus mõisnikule. Talupoeg võis ka õigust nõuda kihelkonna kohtus, kus olid kohtunikuks mõisnikud ja pidid järelvalvet teostama, et mõisnik lausa liiga ei tee talupojale. Vale kaebuse eest karistati rängalt.
Koormise määras talule mõisnik ja talupojal tuli see vastu võtta. Kõik see oli kesiri poolt kinnitatud ja mõsnike õigus.
Algas ränk teoorjus ja Venemaal sõdade periood.
1805.aastal Autserlitzi, 1806.aastal Poolas ja Preisimaal kaotusega.
1806.aastal tabas ikaldus, suvi oli vihmane ja rikkus lõikuse, vili lõppes talvel, järgmisel aastal oli põud. Kusagilt abi polnud loota, mõis nõudis oma ja ajas vilja viinaks. Talvel algas nälg ja 1808.aastal osa põlde jäi külvamata seemne puudusel. Jaanipäevaks oli Laiusel surnuaeda toodud 433 surnut, selle hulgas ka Kase Juhan, 61 aastat vana, ei pidanud raskustele vastu. Venemaa aga pidas sõda Rootsiga ja okupeeris Soome omale, keiser sai aukraadi juurde - Soome suurvürst.

Kase Hans s.1720

Samal aastal sureb ka Reimers, kohale saabuvad tema pärijad ja nõuavad kirikumõisa hingi omale, need kuulunud Reimersile, ta olla osa neist ära müünud. Sama nõuab Paunküla mõisnik, need olnud tema orjad ja sõja ajal põgenenud, nüüd on nad üles leitud. Kohus teeb otsuse, et hinged kuuluvad kirikule, teistel pole õigust. Ori oli sel ajal raha eest müüdav, sellest see jaole ruttamine.
Õpetajaks tuleb eelmise väimees Mylius, tõsine kristlane.
Õukonnas on rõõm ja pidu, lõpuks on Sofial poeg Paul! Teda oodatakse kärsitusega enda hulka!
1756.aasta augustis leitakse oberst oma saunast surnuks pussitatuna. Süüdlane leitakse, selleks osutus Pädekülast Pärtli Jaani Liisu, keda oli käsutatud õhtul härrat pesema. Liisu võttis süü omaks ja kahetses kohtus oma tegu, abilisi pole olnud. See juhtunud siis, kui meeletult kaitsnud oma neitsi au ja puss juhtunud pihku. Kogus uskus tugeva Liisu juttu, määras talle 1 paari vitsu ja 4 aastat türmi. (Rahvajutu järgi Liisu keeldus minemast, aga vanemad tellinud, et muidu aetakse nemad vastu talve talust välja. Liisu oli palunud vendi appi, kui asi tõsiseks läheb.)
Liisu istus aja ära, aga koju ei lastud, saadeti Orenburgi asumisele, sest lesk ja Jelisaveta olid elus.
Õpetaja Myliuse sissekanne surnute registris:
Et tema, oberst Schwartz on igal ajal VI käsu asjus korratut elu elanud ning ka oma valla naisi ja tüdrukuid vägivallaga oma kurja tahtele sundinud, siis oli temale juba ammu säärane surm ette määratud. Pattude mõõdu täis saamisel on nüüd pidanud saama jumaliku karistuskohtu tööriistaks eelpool nimetatud tüdruk, kes oli tema kurjade himude täitmiseks öösel sauna käsutatud ja oma tunnistuse järgi sunnitud olema tema tahtele alluma, seejuures on ta tema surmava hoobiga ja koledal kombel ära tapnud.
Säärane häbistav surm ei tahtnud mind lubada teda korralikult matta ilma ilmaliku ülema vastava loata. Seepärast küsisin Tartu Maakohtult juhatust. Alles Riia Õuekohus tegi otsuse ja sai vastuse: Ei ole õige mõista kohut surnu üle, tema elust ja käitumisest ja sellepärast keelata surmatule seisusekohast matust.
Alles 4 kuud hiljem, detsembris, paigutati Schwartzi kirst Laiuse kiriku keldri Vaimastvere mõisa matusepaika. Ilma helita ja vaikuses ning Mylius lisab: aeglaselt astub Jumala kättemaksule, kuid teeb pikaldase tasa valjusega!
Lesk hakkab õigusega ehitama kiriku külge kabelit, kuhu saab matta suurtsugu inimesi!

1760.aasta jõulupühade ajal sureb Jelisaveta 51.aastaselt. Jaanuaris saab troonile Karl Ullrich Peeter III nime all. 15 aasta jooksul ei õppinud ta ära vene kombeid, läks õukonnaga pahuksi, need hakkasid hoidma Sofia poole. 5 kuud hiljem viisid õukondlased tsaari vangina Ropsha mõisa ja hommikul kandsid sellest ette Sofiale küsides, mida edasi teha?
Sofia oli vastanud, et teie, mehed, teate seda paremini! Oli see hirmust, diplomaatiast või hoopis teadlikkusest?
Mehed teadsidki. Nad kuulutasid tsaari õnnetult surma saanuks ning teatasid, et tema oli oma naist troonile soovitanud.
Sofia Frederike Anhalt-Herbst-Ullrich asus troonile Ekateriina II Aleksejevna Romanova nime all 1761.aastal.
1613.aastal alustasid vene troonil Romanovid, kes olid naisliini kaudu Rjuriku soost. 1730.aastal lõppes nende meesliin ja 1760.aastal ka naisliin.
Vene trooni vallutas Schlewig-Holsteini aadel, kes oli suguluses Saksa keisrikojaga.
Katariina esimene ringreis oli Liivimaale. Aadel sai märkuse liigse omavoli eest talupoegade üle, mis oli kodukaris ja talupoja müümises. Tartu linnale tegi head peale suurt tulekahju. Tema korraldusel planeeriti raekoja plats koos uue kivisillaga. See ehitati kuivale maale ja jõgi õiendati selle alt läbi. Petseri klooster valmistas talle uue tõlla ja vana jäi kloostri reliikviaks klaasmajakesse.
Märkusest ärevusse sattunud aadel ja kuberner leidsid, et midagi peab pakkuma talupoegade elu kergenduseks ja koostati kuberneri patendi nime all kiri:
See seadus on tehtud pärishärrade heast risitiinimese meelest talupoegade vastu. Olgugi, et talupoeg kogu pere ja varaga kuulub pärishärrale, tahavad nemad, et talupojal oleks ka seda vara, mis mõisa päralt on. Aga talu raudvara jääb mõisale. Raudvaraks on maa, hooned, loomad, tööriistad ja viljaseeme. Pärishärrad ei taha edaspidi talupoja koormist tõsta suuremaks, kui see on. Mis puutub voori kohustusse, siis seda nõutakse edaspidi nii kuidas talupoja jõud kannab ja mõisa lugu kutsub!
Kui talupoeg leiab, et mõis nõuab rohkem ku õigus, siis talupojal on õigus seda suusõnaliselt, sündsal kombel ja tasasel meelel oma pärishärrale teatada. Kui härra ei võta õiendada, siis võib seda kaevata sillakohtunikule suusõnaliselt. Vale kaebuse eest aga karistatakse kuni 20 paari vitstega või türmiga.
Selle loba lükkas keksvalitsus tagasi ja nõudis ka kuberneri osa selles. Kuberner lisas:
1. Iga eramõis esitab andmed talupoja koormiste kohta rüütelkonna kantseleisse.
2. Üle normi tööde eest peab mõis talupojale tasuma, kusjuures lisatööd ei tohi anda nii palju, et talu töö jääb tegemata ja talupoeg laostub.
3. Talupoja müüki väljaspoole kubermangu piire või avalikult turul, trahvitakse 200rbl. kui aga oli seega abielu sidemete purustamine, siis 400 rbl.
4. Kodukari õigus jääb mõisnikele - 10 paari vitsu, kusjuures ühe paariga lüüakse 3 korda.
5. Talupoega ei tohi mõisas kinni hoida üle 20 tunni, välja arvatud, kui neid oli rohkem ja ei jõutud üle kuulata.
Esimeses patendis on kaitstud mõisnike huve, teises on kasutatud 100 aastat tagasi antud Karl XI korraldust, aga maha nullitud talupoja kahjuks. Mõisnikud naersid kuberneri rumalust - kui talupojad hakkavad protestima, siis on see kuberneri asi kutsuda soldatid oma patendi kaitseks kohale.
Sama juhtus ka kuberneri patendiga koolide kohta, mis nõuti Katariina poolt:
1. Iga mõis, kus maad üle 5 adramaa, peab hoolitsema koolide eest talurahvale.
2. Õpetajaks peab olema isik, kes oskab soravalt lugeda ja tunneb katekismust, tema peab muust kohtustusest vaba olema kooliajal - Mardipäevast Kristuse tulemise pühadeni.
3. Kooliks peab olema korralik talumaja või mõisa ruum.

Ka seda patenti ei täidetud. Mõisnikud leidsid, et talupoeg peabki parasjagu loll olema, tähtis on kui täidab mõisa vajadused, ülejäänul pole tähtsust talupoja seisukohast.
Mõistlikel, nagu Jõgeva ja Vaimastvere, olid koolid.
1766.aastal Schwartzi lesk sureb ja ta maetakse oma kabeli, kingib kirikule riistu ja 2000 rbl. vaeslaste toetuseks.
1722.aasatal annab Katariina korralduse kirikuisse matmine lõpetada ja olemasolevad keldrid ajada mulda täis. Surnuaed eab elumajadest olema 300 sülla kaugusel, kui vanad ei vasta sellele nõudele, tuleb uus rajada. Kes tahab omale kabelit ehitada, ehitagu uude. Lese kabelist saab ristimise kabel. Laiusele tehakse uus surnuaed.
1779.aastal Mylius sureb, tema kirjutistes on lugeda kihelkonnast. Mõisnikele ta ei meeldinud Schwartzi loo pärast. L-Tähkvere lesk, krahvinna von Elmpt saatis kirjad kõrgemale poole, et õpetaja segab tema isiklikesse asjadesse omavoliliselt. Mylius oli teomeeste palvel tuletanud prouale meelde määrust, mille põhjal tuleb laupäeva õhtul õigel ajal tööst vabastada, et need jõuaksid kirikusse pühapäeval.

Kihelkonnas leiavad aset tragöödiad ülemäärasest orjusest. Painkülas elunev Jõgeva mõisa kilter poob enda, kuna peab talvel inimesi tööle ajama, kel pole õieti süüa ja riideid on napilt.
Pädekülas elav üksik naine meeleheites viskab kaevu oma 4-aastase ja 3-kuuse lapse, tahab ise lastele järgi hüpata, aga takistatakse, siis proovib noaga elu võtta, viiakse Tartu, kus sureb.
Sama küla mees lööb Pikapere kõrtsis teise maha, põgeneb, tabatakse Pärnus, põletatakse näole armid ja saadetakse Orenburgi asumisele. Naine jääb sellest põduraks ja sureb.
Mehi süüdistatakse Soodoma patus, põgenevad, Kurista mees eitab süüd, aga peksu tgajärjel sureb.
Võikvere mõisas leitakse karjatüdruk pooduna. Sõnatooja vastab õpetaja pärimisele lühidalt, et kes seda tohib rääkida. Köster ja Kellamees, kes seda käivad vaatamas, leiavad, et asend on selline, et tüdruk üksinda sellega toime ei tulnud. Mylius teeb märkuse registrisse: selles mõisas harrastati epikuurilist eluviisi ja tüdrukud aeti meeleheitele, sundides neid hoorusele.
Laiusel võetakse tariifi järgi maksu kiriklike teenuste eest. Lauluatuse eest 20kop, paar sukke, vöö ja kapukad. Kuulutusest vakk kaeru; ristimisest 10kop; matused peremees - 80kop, perenaine - 60kop, vabadik 50kop, lahtine inimene - 30kop ja laps - 10-20kop olenevalt vanadusest. Eestpalve - 2 ja tänupalve - 4 kop.
Õpetajal on kasutada kirikumõis 7 1/4 adramaad, iga talupidaja on kohustatud ühe päeva aastas töötama õpetaja põllul, peale selle on hinged õpetajal tööl. Mylius oli osa hingesid vabaks lasknud, aga siis olid need läinud liiderlikeks ja oli sunnitud nad andma (müüma) Jõhvi mõisale.
Andamid kirikule: iga talu toob 1/3 vakka igat vilja, ühe kana, naela linu, koorma puid, pugu peergi, heinu pool koormat. Mõisad annavad kokku 76 vakka vilja. Talusid on kihelkonnas ca 400.
Jannau Põlvast tuleb Laiusele õpetajaks.
1782.aastal Kase Hans kustub ülemäärasest orjusest, Juhan saab asemele.

Kase Juhan s.1682

1712.aastal kui katk vaibus, tehti vakuraamatute järgi revisjon talurahva olukorra üle. Kõik kaduma läinud kästi kirja panna katku surnuna. Aktis Kõola küla kohta on kirje: 13 majapidamisest on 5 tühjad, 65 inimest on kadunud, alles 32, neist 17 täiskasvanut ja 15 last. Hobuseid külas 4 ja 9 künnihärga. Allesjäänute hulgas on ka 30.aastane Kase Juhan.

Juhan jäigi Kase talu rentnikuks. Tema päritolu ega vanemate kohta andmeid ei ole. Põline kohapealne ta ei olnud, oli mujalt tulnud. Kirikukirjad selle aja kohta on Laiusel hävinud.
Kerge algus see ei olnud: kõigist oli puudus, kaotustest sõjas tuli taastuda ja mõis nõudis oma. Mõisnikud kasutasid agaralt Peeter Suure lubadusi õiguste kohta, ainult Vaimastveres kui riigimõisas oli see piiratud. Kõola küla asetses väikevoorel kulgeva tee ääres, põllud kahel pool kolmel väljal. Igal talul oli seal üks riba igal väljal, riba suurus ca 3ha. Laiali olevad ribad nõudsid rohkem tööd ja tekitasid pahandusi põldude harimisel ja loomade karjatamisel.
1725.aastal oli Juhanil 3 poega: vanim 5.aastane Hans, Juhan ja Tõnu.

• Võimuvõitlus Venemaal.
  Samal aastal suri Peeter I, järglaseks sai tema naine Martha Skoronskaja Jekaterina I nime all, nõuandjaks Peetri sõber Menchikov. See põdura tervisega 8 last sünnitanud naine, andis õiguse bojaaride salanõukogul sekkuda riigiasjadesse. Jekaterina suri kahe aasta pärast olles soovinud troonile Peetri pojapoega - Menchikovi järelvalvel.
  Aga bojaarid kasutasid oma võimu: kõrvaldasid Menchikovi ja viisid Peetri pojapoja elama mahajäetud Kremlisse Moskvas. Seal poisike haigestus rõugetesse ja suri. Bojaaridel kasutasid võimalust tuua troonile nõrgamõistuselise Ivan V tütar Anna, kes oli Kuramaal mehel baltlasest aadlil. Talle määrati nõuandja ja kutsuti Moskvasse valitsema.
  Anna läks Peterburgi, andis sealt ukaasi kui tsaar, et salanõukogu on laiali aetud. Mugavatel bojaaridel ei jäänud muud kui ohata ja risti ette lüüa, vadak, mis emake meiega tegi! Välisdiplomaadid iseloomustasid Annat kui vähearenenud ja laiska, aga hästi lõbuhimulist naist. Riigiasjad teda ei huvitanud, seda tegid mees ja nõuandja.
  Balti mõisnikel oli nüüd hea juhus imbuda tsaari õukonda, sõjaväkke, diplomaatiasse ja ametkondadesse. Nende võim kasvas talupoegade üle kiiresti.
  Loodi Maakolleegium, kellel oli kohapeal õigus elu korraldamiseks määrusi kehtestada; ning kui kuberner ka alla kirjutas, sai see seaduseks. Koostati ''õilsate'' nimekiri, kellel oli õigus vastutavatele kohtadele asuda ja nende rüütlimõisad oli eriõigustega. Kirikus kuulus kolm esimest rida ''õilsatele'', sinna ei olnud teistel luba istuda. Kirikus kaevati altari alla keldrid ja jagati mõisate vahel nende matmise paigaks.

• Piibel, kirik, mõisad.
  Laiusele tuli õpetajaks Reimers, kelle kreedoks oli: kõik patused maetakse patuste paika, nägu keeratakse põhja poole, et ei näeks viimsepäeva ülestõusu. Patused olid nimelt need, kes enne surma ei nõudnud õpetajalt armulauda! Mõisnikele see mees meeldis ning ta sai ka Palamuse mõisa omale sissetulekuks.
  1739.aastal ilmub eestikeelne Piibel. Selle eessõnas pastorid noomivad eestlasi kui vaest ja rumalat rahvast: ''Kõik hädad, sõjad, näljad ja muud viletsused on siin maal sündinud teie esivanemate uskumatu meele pärast. Õpetajad on tasuta 55 aastat vaeva näinud Piibli teie kätte toimetamisel. Nüüd on ta teil käes, paluge õieti, kui oskate, küll siis Jeesus Kristus päästab teid, teie rumal ja vaene eesti rahvas. Teie ei ole ainult ihuliselt orjad, vaid veel hullem - olete patu pärisorjad!''
  Pastorid olid ülbeks läinud, mõisnike abiga oli neil sissetulek kindlustatud: seitsme talu suurune kirikumõis, andamid igalt taluperelt, mõisalt ja iga kirikliku teenuse eest eraldi tasu. Selle eest tuli talurahvast kasvatada kuulekaks mõisale.
  Mõni mõisnik arvustas: ''Milleks talupojale Piibel - vähesed oskavad seda lugeda ja saavad teisiti sellest aru kui mõisnik ning see ei ole hea!''
  1739.aastal kaebavd Vohnja mõisa talupojad Kadrinast kubernerile, et mõisnik Baer lausa röövib neid. Neil oli õigus, kui võrrelda seda eelmise, rootslasest omanikuga. Kuberner ei vaevunud sellega tegeleda , vaid andis selle Maakolleegiumile lahendada. Need kutsusid appi parun Roseni, kolme mõisa omaniku, kes tsaari sõjaväest erru saadetuna sai maaomaniku õigused. Tema deklareeris, et talupojad on ammugi mõisnike poolt orjaks heidetud, kõik vara on mõisa oma, ja nad ise ka ning neil pole midagi nõuda mõisa vastu. Kuberner pani ka käe alla.
  Mõisnikud juubeldasid, talupojad olid kinnitatud neile orjaks vene kuberneri seadusega, see oli juba Venemaa asi. Pandi rahad kokku ja osteti riigistatud Kärde mõis ja kingiti see Rosenile. Millega kuberneri allkiri hüvitati, seda pole teada.

• Tsarinnad Venemaal.
  See pärisorjus sündis Anna Ivanova valitsuse all. Temal olid tähtsad mured, kuidas saada Venemaale troonipärija. Kutsus selleks Saksamaalt oma sugulase türtre Petrogradi ja see tuli koos sakslasest kavaleriga. Aasta pärast sündis neil poisslaps ja nimeks pandi Ivan, kellest pidi saama tulevane tsaar Ivan VI.
  Kaks kuud hiljem Anna suri, Vene troon oli päästetud ja Anna Leopoldovna jäi legendiks. Kärarikkasse õukonda saabus vaikus, ikkagi lein ja tsaar-imik majas! Selles kainuses hakati ka mõtlema, et milleks kasvatatakse saksa imikut tsaariks, kui õukonnas on Peeter I tütar Jelisaveta kui ainuõige isik Vene troonile? Mõte tehti teoks 2 kuuga ja detsembris vana kalendri järgi, uue järgi jaanuaris, 1741.aastal asus troonile Jelisaveta Petrovna, Anna Leopoldovna koos neljakuuse imikuga saadeti asumisele Schlüsselburgi kindlusse.
  Jelisaveta esimene mure oli vabaneda madalast seisusest ja vananevast kammerteenrist. Oli küll seisuse tõstmiseks antud obersti aukraad, aga oli vaja nooremat krahvi seisusest. Vanale kingiti truu teenistuse eest ja enda ülalpidmiseks Vaimastvere riigimõis.
  Nüüd said Vaimastvere talupojad lisaks Anna Ivanovalt saadud pärisorjusele Jelisavetalt ''õnnistuseks'' oma soosiku oberst Schwarzi kui täieliku isevalitseja. Anna ise elas lõbusalt, aga aegsalt muretses troonipärija pärast. Kutsus 1745.aastal Saksamaalt oma õepoja Karl Ullrichi Petrogradi, et temast teha Vene tsaar. See tuli koos pruudi Sofiaga, kellest sai Jelisavetale seltskonnas lõbus paariline. Karl aga oma saksapärase hoiakuga vene seltskonda ei sobinud.

• Vaimastveres pastor Reimers ning mõisnik oberst Schwartz.
  1747.aastal sai Kase Juhan vanaisaks ja sellel suvel juhtus ka õnnetus heinalistega. Sakslasest kubjas ajas 7 inimest väiksesse paati püsti seisma üle jõe viimiseks, kuid paat kaotas tasakaalu ja heinalised uppusid. Reimers nõudis nende matmist patuste kombel, kuna nad enne uppumist ei nõudnud õpetajalt armulauda! Mõisnik lasi siiski leevenduseks laudkastid ümber teha ja uppunud maeti õiges asendis, kuid patuste paika. Kupjale mõistis kohus karistuseks aresti ettevaatamatuse ja mõisa töö takistamise eest. Ori ei maksnud midagi. Rentnik pidi saatma uued asemele - see oli tema mure, kust neid saada.
  Oberst Schwartz hakkas peale oma valdustega tutvumist ja võimu süvendamist harrastama keisrikojas õpitud seksi ja striptiisi. Selleks käsutati väljavalitud naine laupäeva õhtul mõisa härrat pesema. Keeldujat ähvardas ihunuhtlus ja talust välja ajamine.
  Sellest ajast on ka Reimersi käekirjaga kiri Tartu Maakohtule, kus ta kirjutab, et Vaimastvere talupojad ei anna talle hingerahu. Talupojad soovivad, et ta kirjutaks kaebuse obersti peale, kes rikub VI käsku küll lahtiste ja abielus naistega, ähvarduste ja meelitustega, mille tõttu mõni mees on põgenenud. Nemad ise ei julge kirjutada obersti ränga kättemaksu pärast, kuid tunnistaksid kohtu nõudel julgelt.
  See kiri on kirjutatud talumeeste rahustuseks, seda ei tihanud Reimers kaebusena saata. Küll aga esitas protesti kohtule kui üht poissi süüdistati Soodoma patus ja mõisteti 2-kordne kiriku karitus. Reimers juhtis tähelepanu, et poiss oli alaealine ja vähe kohtlane, kes hirmutatult võttis süü omaks, tunnistajaks oli samuti alaealine. Kohus solvus ja määras poisile 3-kordse karistuse ning erakorraliselt täideviijaks kiriku!
  Reimers vastu, et saatku kohus kohale prohvus - kirikul seda ei ole, mõisarentnik seda ei tee. Kohtul kulus kaks aastat, kuni leppis Vaimastvere rentnikuga kokku, et see leiaks sündsa talumehe, kes selle täide viiks!

1753.aastal Kase Juhan sureb 71.aastaselt, asemele hakkab vanim poeg Hans, 33-aastane. Kombe järgi jäi kogu pere vanema venna käsu alla. Talule oli vaja tugevat peret, sest mõisasse tuli saata aasta läbi oma leivakotiga keskmiselt 1,5 inimest iga päev. Küll mehi jalgsi ja hobusega, ning tüdrukuid.