Pool Eesti mandrist kuulus Liivimaale. Selle põhjatipu moodustas Laiuse lossi maa-ala. Algas Peipsi järve põhjakaldast ja ulatus Endla järveni. Eestimaast eraldasid teda Iisaku, Simuna ja Koeru kihelkonnad. Naabrid Liivimaal Kodavere, Palamuse, Kursi ja Põltsamaa kihelkonnad. Lossi maa-ala moodustasid loode servas Kärde, Ripuka ja hiljem loodud Vaimastvere mõisad.
Rootsi-Poola vahelises sõjas oli ka Rooma käsi mängus, et katoliiklik Poola tõkestaks Lutheri usu levikut Rootsi kaudu Liivimaale. 1624.aastal sõda lõppes, mille järel Liivimaa kuulus Rootsile. Selleaegne sõjapidamise viis oli, et sõjaväe ülalpidamiseks võetakse materjal kohapealt vägisi! Talupoegade olukorrale tähelepanu ei osutatud, sest ei teadnud keegi, kellele nad lõpuks jäävad - tähtis oli, et sõjaväge rahuldavalt varustatakse!
Kõola küla ja selle ümbrus.
Sellise teguviisi tõttu oli talupoegade elu sõja ajal raske. Laiuse lossi maa-alal, millest hiljem moodustati Lohusuu, Torma ja Laiuse kihelkonnad, oli alles jäänud 110 taluperet, 19 saunikut ja 13 vabadikku. Rohkem sai kannatada loode piirkond, kus ristusid Laiuse ja Põltsamaa losside huvid Tallinna-Tartu maantee ümbruses.
Revisjon märgib ühe pere Endlas, Vaimastveres ja Pädekülas (seegi tulnuk Harjust). Teised külad Tirma, Oonurme, Paduvere, Kõola, Rohe, Pädeküla, Nirko ja Villakvere; samuti Ripuka ja Kärde mõisad oli tühjad; ka veskid Pedja ja Onga jõel. Jõgeva mõisa maadel olid mõned elanikud. Kurista ja Siimusti kuulusid Põltsamaa kihelkonda.
Veel 1638.aasta revisjon märgib Kõola küla tühjana, mujal hakkavad külad elavnema juurde toodud elanike arvel.
1630/40.ndad.
Gustav Adolfi langemisega 1632.aastal läks Rootsis juhtimine kõrgaadli kätte ja need hakkasid hoolitsema oma seisuse huvide eest. Baltimaades läänistati ja kingiti suuri maa-alasid omadele. Aadlid ei hakanud neid majandama, vaid rentisid välja kohalikele mõisnikele. Uued rentnikud ajasid talupoegi alepõldusid tegema, et endiste talumaade arvelt uusi endale kuuluvaid mõisaid teha.
Moodustati rüütelkonna maapäev, mis hakkas täitma administratiivseid korraldusi. Esialgu pooleks rootslastega, aga viimased võtsid sellest loiult osa, ja ülekaal oli kohalikel. Maapäeva korraldus sai seadusliku jõu, kui kuberner sellele ka alla kirjutas. Nii libises võim mõisnike kätte talupoegade üle.
1641.aastal antakse välja määrus kiriklikust kasvatusest ja lepitusest, mis pidi tõstma moraali ja muutma talupojad leplikuks ja alandlikuks. Selleks püstitati kiriku juurde sammas - nn. häbipost. Süüdlane kas seisis pühapäeviti kaelarõngas või istus hoorapingil, ning keda viimasel päeval nuheldi vitstega. Karistuse suuruse määras alamkonsistoorium. Iga vitsapaariga löödi kolm korda ja seda toimetas ''professio'' (elukutseline, väljaõppinu), rahvakeeles ''prohvus'', mis muutus sõimunimeks. Selle tegevuse pidulikkus ja kestvus olenes õpetajast.
Mõisates maksis oma kodukari mõisnikule tema suva järgi.
1645.aastal juba kohustatatakse linnu mõisnikule kuuluvad talupojad välja anda, kes sinna on põgenenud.
1641.aastal antakse välja määrus kiriklikust kasvatusest ja lepitusest, mis pidi tõstma moraali ja muutma talupojad leplikuks ja alandlikuks. Selleks püstitati kiriku juurde sammas - nn. häbipost. Süüdlane kas seisis pühapäeviti kaelarõngas või istus hoorapingil, ning keda viimasel päeval nuheldi vitstega. Karistuse suuruse määras alamkonsistoorium. Iga vitsapaariga löödi kolm korda ja seda toimetas ''professio'' (elukutseline, väljaõppinu), rahvakeeles ''prohvus'', mis muutus sõimunimeks. Selle tegevuse pidulikkus ja kestvus olenes õpetajast.
Mõisates maksis oma kodukari mõisnikule tema suva järgi.
1645.aastal juba kohustatatakse linnu mõisnikule kuuluvad talupojad välja anda, kes sinna on põgenenud.
Vene-Rootsi sõda.
Mismoodi vahepeal elu toimus, pole teada, aga 1656.aastal tungis Venemaa Liivimaale. Suudeti võita Laiuse, Tartu ja Vastseliina, mille järel tehti vaherahu. Lõpuks 1661.aastal kirjutati rahule alla Kärdes, sest muud kõlblikku hoonet kui rehi ümbruskonnas ei olnud. Rahule kirjutasid alla delegatsioonid - tsaar Aleksei Mihhailovitsh ega 6.aastane kuningas Karl XI kohal ei käinud. Rahumajake tehti 100 aastat hiljem, Katariina aegu, kui olid moodis mälestusmärkide püstitamised. Rahuleppe allakirjutamisega levitatud legend Peetrist ja Karlist oli vale.
1658.aastast on märge Väike-Maarja kirikuraamatus, et venelased Laiuse lossist tungisid Piibe mõisa maile sõjapõgenike laagrit röövima ja põgenikke tapma. Samas märge, et kui Väike-Maarja koguduse raamatupidaja jõudis tagasi pere varjule viimisest, oli kirikumõisa õu täis oma- ja naaberkihelkonna talupoegi, neist mõni hobusega. Uksed olid lahti murtud, kraami tassiti välja, mehed ise prujus. Need olid, kellede talu oli röövitud või hooned maha põletatud, ja otsisid nüüd vallutajate kombel ülalpidmist.
Mismoodi vahepeal elu toimus, pole teada, aga 1656.aastal tungis Venemaa Liivimaale. Suudeti võita Laiuse, Tartu ja Vastseliina, mille järel tehti vaherahu. Lõpuks 1661.aastal kirjutati rahule alla Kärdes, sest muud kõlblikku hoonet kui rehi ümbruskonnas ei olnud. Rahule kirjutasid alla delegatsioonid - tsaar Aleksei Mihhailovitsh ega 6.aastane kuningas Karl XI kohal ei käinud. Rahumajake tehti 100 aastat hiljem, Katariina aegu, kui olid moodis mälestusmärkide püstitamised. Rahuleppe allakirjutamisega levitatud legend Peetrist ja Karlist oli vale.
1658.aastast on märge Väike-Maarja kirikuraamatus, et venelased Laiuse lossist tungisid Piibe mõisa maile sõjapõgenike laagrit röövima ja põgenikke tapma. Samas märge, et kui Väike-Maarja koguduse raamatupidaja jõudis tagasi pere varjule viimisest, oli kirikumõisa õu täis oma- ja naaberkihelkonna talupoegi, neist mõni hobusega. Uksed olid lahti murtud, kraami tassiti välja, mehed ise prujus. Need olid, kellede talu oli röövitud või hooned maha põletatud, ja otsisid nüüd vallutajate kombel ülalpidmist.
Vaimastvere mõis.
1666.aastal tuleb Laiusele õpetajaks rootslane, Kadrina õpetaja poeg, valdab eesti keelt. Tema mure on remontida kirik, mis seisab Liivi sõjast saadik kasutamata. Jutlust peetakse lossi katoliku kirikus, mille poolakad ehitasid. Ka on tulevikus plaanis hakata rahvast õpetama lugema, mida on talle sisendanud naise vend, kuulus koolimees Forcelius.
Arvatavasti tuli õpetajaga ka uusi elanikke tühjaks jäänud küladesse, kuna Kadrina kihelkond viimases sõjas kannatada ei saanud.
Laiuse lossi ei huvitanud see maanurk majandamisel, moodustas uue mõisa Vaimastvere nime all ja müüs selle oma leitnandile maha koos lähedaste küladega. Talupojad, kes kandsid koormat sõjahaavade taastamisest, sattusid nüüd eramõisa omaniku meelevalla alla.
1666.aastal tuleb Laiusele õpetajaks rootslane, Kadrina õpetaja poeg, valdab eesti keelt. Tema mure on remontida kirik, mis seisab Liivi sõjast saadik kasutamata. Jutlust peetakse lossi katoliku kirikus, mille poolakad ehitasid. Ka on tulevikus plaanis hakata rahvast õpetama lugema, mida on talle sisendanud naise vend, kuulus koolimees Forcelius.
Arvatavasti tuli õpetajaga ka uusi elanikke tühjaks jäänud küladesse, kuna Kadrina kihelkond viimases sõjas kannatada ei saanud.
Laiuse lossi ei huvitanud see maanurk majandamisel, moodustas uue mõisa Vaimastvere nime all ja müüs selle oma leitnandile maha koos lähedaste küladega. Talupojad, kes kandsid koormat sõjahaavade taastamisest, sattusid nüüd eramõisa omaniku meelevalla alla.
Uued seadlused mõisnikele.
1682.aastal annab Karl XI Liivimaa kubernerile korralduse viia läbi maa redutseerimine nagu mujal riigis. See tähendas, et kõik läänistatud ja kingitud maad, ning peale 1638.aasta revisjoni loodud mõisad, tuli riigistada.
Mõisnikud protesteerisid, et kui maa, talupojad ja kodukari ei kuulu aadlile, siis ei saa nad üldse siin eksisteerida!
Siiski viiakse redutseerimine rangelt läbi ja 50% haritavast maast läheb riigi kätte. Ülejäänud jõuti juba riigilt või talumaadest omale haarata. Vaimatvere mõis riigistati, omanik jäi rentnikuks.
Maad mõõdeti ja hinnati - selle järgi määrati talule kohustused mõisa ees, mis pandi kirja vakuraamatusse. Rohkemat ei olnud alust mõisal nõuda. Talupojal oli ka õigus mõisnik kohtusse kaevata. Kogu selle täitmise kontrolliks loodi majandushalduse ametkond.
Et tõkestada mõisnike omavoli, anti täiendav määrus:
1. Viljamaksu võetakse Riiavakaga, talupojal on õigus see puuga üle triikida ja lisada üks kapatäis (1/24 vakka). Leesikas on 20 naela.
2. Rahamaksude sissenõudmisel tuleb talupojale aega anda saaduste müügiks veebruarini, ja siis võlg vastu võtta, kas taaldrites või peenrahas.
3. Rakke- ja jalapäevi tuleb teha vakuraamatu järgi, sellest üle ei tohi talupoega sundida. Maatükk, mis saagi vaheajal antakse künda ühele mehele, on 40 sammu pikk ja 30 sammu lai. Seesuguseid tuleb mehel künda päevas 3, rohkemat ei tohi nõuda.
4. Mõisa vooride koormasse ei tohi rohkem panna kui 7 vakka rukkeid või 10 vakka kaeru. Kui sel viisil ei saa vilja viidud, tuleb seda teha tööpäevade arvel. Suvel künni, külvi ja lõikuse ajal, ning sügisel ja kevadel halva teega ei tohi talupoega teele saata.
5. Abipäevi teevad talupojad vakuraamatu järgi omal leival. Kui sellest ei piisa, siis peetakse talgud mõisa leival. Sinna saadab 1/4 adramaapoeg ühe inimese ja mitte üle kolme päeva nädalas, et talupoeg ei laostuks ja et tema töö kodus tegemata ei jääks.
6. Mõisa metsa raiutakse nii palju, kui mõisale ja talupojale on hädavajalik. Alet ei tohi rohkem teha, kui jõutakse uut peale kasvatada.
7. Talupoega ei tohi mujal tasuta kasutada, kui ainult selle mõisa tarvis - ei isiklikeks asjadeks, ega välja üürida mujale. Talupoja kirikusse minekut ei tohi takistada tööga.
1682.aastal annab Karl XI Liivimaa kubernerile korralduse viia läbi maa redutseerimine nagu mujal riigis. See tähendas, et kõik läänistatud ja kingitud maad, ning peale 1638.aasta revisjoni loodud mõisad, tuli riigistada.
Mõisnikud protesteerisid, et kui maa, talupojad ja kodukari ei kuulu aadlile, siis ei saa nad üldse siin eksisteerida!
Siiski viiakse redutseerimine rangelt läbi ja 50% haritavast maast läheb riigi kätte. Ülejäänud jõuti juba riigilt või talumaadest omale haarata. Vaimatvere mõis riigistati, omanik jäi rentnikuks.
Maad mõõdeti ja hinnati - selle järgi määrati talule kohustused mõisa ees, mis pandi kirja vakuraamatusse. Rohkemat ei olnud alust mõisal nõuda. Talupojal oli ka õigus mõisnik kohtusse kaevata. Kogu selle täitmise kontrolliks loodi majandushalduse ametkond.
Et tõkestada mõisnike omavoli, anti täiendav määrus:
1. Viljamaksu võetakse Riiavakaga, talupojal on õigus see puuga üle triikida ja lisada üks kapatäis (1/24 vakka). Leesikas on 20 naela.
2. Rahamaksude sissenõudmisel tuleb talupojale aega anda saaduste müügiks veebruarini, ja siis võlg vastu võtta, kas taaldrites või peenrahas.
3. Rakke- ja jalapäevi tuleb teha vakuraamatu järgi, sellest üle ei tohi talupoega sundida. Maatükk, mis saagi vaheajal antakse künda ühele mehele, on 40 sammu pikk ja 30 sammu lai. Seesuguseid tuleb mehel künda päevas 3, rohkemat ei tohi nõuda.
4. Mõisa vooride koormasse ei tohi rohkem panna kui 7 vakka rukkeid või 10 vakka kaeru. Kui sel viisil ei saa vilja viidud, tuleb seda teha tööpäevade arvel. Suvel künni, külvi ja lõikuse ajal, ning sügisel ja kevadel halva teega ei tohi talupoega teele saata.
5. Abipäevi teevad talupojad vakuraamatu järgi omal leival. Kui sellest ei piisa, siis peetakse talgud mõisa leival. Sinna saadab 1/4 adramaapoeg ühe inimese ja mitte üle kolme päeva nädalas, et talupoeg ei laostuks ja et tema töö kodus tegemata ei jääks.
6. Mõisa metsa raiutakse nii palju, kui mõisale ja talupojale on hädavajalik. Alet ei tohi rohkem teha, kui jõutakse uut peale kasvatada.
7. Talupoega ei tohi mujal tasuta kasutada, kui ainult selle mõisa tarvis - ei isiklikeks asjadeks, ega välja üürida mujale. Talupoja kirikusse minekut ei tohi takistada tööga.
Kool ja kirik Laiusel.
Seadus oli käima pandud: talupoja ja mõisniku vahekord reguleeritud, talupojale kindlustatud seaduslik kaitse.
1684.aastal annab kuningas korralduse hakata kirikute juures rahvast lugema õpetama. Ning Piibel tõlkida eesti keelde.
1687.aastal nõuab juba koolide ehitamist kirikute juurde, et asi tõesti edenema hakkaks. Praost Laiusel tunneb headmeelt, sest temal koolitunnid juba käivad - 100 noormeest oskab juba lugeda, ka tüdrukute seas on soovijaid.
Samal aastal annab kiriku nõudel kuberner määruse korra loomiseks kõrtside pärast, mis ehitatud kiriku lähedusse:
Seadus oli käima pandud: talupoja ja mõisniku vahekord reguleeritud, talupojale kindlustatud seaduslik kaitse.
1684.aastal annab kuningas korralduse hakata kirikute juures rahvast lugema õpetama. Ning Piibel tõlkida eesti keelde.
1687.aastal nõuab juba koolide ehitamist kirikute juurde, et asi tõesti edenema hakkaks. Praost Laiusel tunneb headmeelt, sest temal koolitunnid juba käivad - 100 noormeest oskab juba lugeda, ka tüdrukute seas on soovijaid.
Samal aastal annab kiriku nõudel kuberner määruse korra loomiseks kõrtside pärast, mis ehitatud kiriku lähedusse:
- Iga isik, kes segab jumalateenistust kirikus kas valju kõne, tõuklemise või sisse-välja käimisega; kiriku ümbruses, kõrtsis või talumajas kisendab, paugutab püssi, kakleb või teeb muid pahandusi joomise läbi, saab trahvitud: sakslane 2,5 taaldriga, talupoeg istub 4 pühapäeva kirikusambas ja viimasel päeval antakse 5 paari vitsu.
- Kes õpetajale jutluse ajal vastu räägib, seda talupoega trahvitakse 5 taaldriga või 10 paari vitsu, oli ta aga purjus, siis 7,5 taaldriga või 15 paari vitsu.
Korda ei rikkunud ainult talupojad, sest õpetajal on märge, et palve ajal lossikirjutaja proua tõukles rusikatega leitnandi prouat, kuna see oli istunud auväärsemale kohale kui tema!
Lossivaldajal oli kirikus eraldi lukustatud tool. Üks mõisnik oli selle lahti kangutanud ja istunud sinna. Kohus mõistis selle eest talle trahvi 8 taaldrit!
Kohalikud mõisnikud nõuavad, et Laiusel tuleb kool lõpetada või tunduvalt kitsendada, sest praost omavoliliselt koolitab mõisa orje ja need lähevad mõisale kaotsi! Praost protsessib vastu kubernerini ja saab õiguse - see ongi õige kristlik kasvatus. Siis rüütelkond pärib aru praostilt, kuhu on jäänud need koolitatud ja kas nad ei ole läinud liiderlikeks? Praost annab aru: ''Paljud nendest on saanud talurentnikeks, külakooliõpetajateks ja palju neist on mõisad omale ametimehed teinud ning kõik nad on korralikult abielus.'' Mõisad on sellest kasu saanud. Sellega see ülespuhutud riid lõppes.
Tegelikult oli see katse tõkestada eestlastele koolitarkuse jagamist. Seadus oli aga praosti poolt ja ta ülendati eduka koolitöö eest koolide inspektoriks.
Korda ei rikkunud ainult talupojad, sest õpetajal on märge, et palve ajal lossikirjutaja proua tõukles rusikatega leitnandi prouat, kuna see oli istunud auväärsemale kohale kui tema!
Lossivaldajal oli kirikus eraldi lukustatud tool. Üks mõisnik oli selle lahti kangutanud ja istunud sinna. Kohus mõistis selle eest talle trahvi 8 taaldrit!
Kohalikud mõisnikud nõuavad, et Laiusel tuleb kool lõpetada või tunduvalt kitsendada, sest praost omavoliliselt koolitab mõisa orje ja need lähevad mõisale kaotsi! Praost protsessib vastu kubernerini ja saab õiguse - see ongi õige kristlik kasvatus. Siis rüütelkond pärib aru praostilt, kuhu on jäänud need koolitatud ja kas nad ei ole läinud liiderlikeks? Praost annab aru: ''Paljud nendest on saanud talurentnikeks, külakooliõpetajateks ja palju neist on mõisad omale ametimehed teinud ning kõik nad on korralikult abielus.'' Mõisad on sellest kasu saanud. Sellega see ülespuhutud riid lõppes.
Tegelikult oli see katse tõkestada eestlastele koolitarkuse jagamist. Seadus oli aga praosti poolt ja ta ülendati eduka koolitöö eest koolide inspektoriks.
Jant mõisniku ja talupoja vahel.
Vaimastvere rentnik, endine omanik, kaebab oma küla talupoja Pädeküla Jaani kohtusse nõidumise pärast. Veab Jaani omal kulul Tartu ja tasub ülalpidamise.
Kohtus süüdistab Jaani: ''Jaan pani tema kohta nõiduse toime, mis linnas ja maal on küllalt teada. Nimelt tema sõidul Riiga, teda saatvale Vaimastvere kõrtsmikule, kes ratsutas Pädeküla Jaanilt tema tahte vastaselt võetud hobusel, tunginud Volmaris tundmatud talupojad kallale ja peksnud teda vaeseomaks ja siis äkitselt kadunud. Varsti peale seda oli tema, kaebaja, teel raskesti haigestunud, soninud ja Riiga jõudes olnud meelemärkuseta, nagu see juba tervel maal teada. Kui siis Pädeküla Jaan, keda juba varem kahtlustati nõidumises, mõisaproua poolt vahistati, sündinud haiguses kohe pööre! Pädeküla Jaan tegevat terveks neid, kes ravvat, arstib väikesi lapsi, lugedes neile kõrva Issameie palvet ja Usutunnistust tagurpidi; on verega määrinud teiste uksepiitasid ja viinud mürgiseid tõrvapotte lauta. Tunnistajad räägivad veel teistest nõiatempudest.'' Mõisnik on kindel, et kohus Jaani süüdi mõistab ja teeb õige otsuse. ''Tema jääb lootma Jumalale, kes viimasel päeval kõik avalikuks teeb ja karistab!''
Jaan kaitseb end sama ladusalt: eitab süüd, on olnud kubjas, nüüd 80 aastat vana. ''Neid on kihelkonnas rohkem, kes usuvad, et ma ei ole nõid, aga vähesed, kes mind tahavad nõiaks teha. Kaebaja kannab minu peale viha, sest ma julgesin asehaldurile ütelda, et meie härra võtab liigsuurte mõõtudega makse. See osutus õigeks ja mõõdud tehti ringi. Mõisahärra lubas mu kogu perega hävitada ja enam jutule ei võta; käsib minna Riiga kaebama. Hobust pole mina keelanud, seda tegi poeg, kes omakasvatatud müügihobust ei tahtnud anda, pakkus teist. Oma lastele olen küll haiguste ajal palveid lugenud, sest mis siis veel aitab, kui palve. Täiskasvanuile pole lugenud, need oskavad ise paluda. Tema ise on õige kristlane, mida võivad teised tunnistada. Küll on aga härra tema naabrit lubanud vitstega nuhelda, kui tunnistab Jaani kasuks.''
Kaebealuse pojad tunnistavad, et üks härra tunnistaja on vihamees heinamaa pärast, teisi on nad oma aidast tabanud vargilt, ning kolmas on härra armualune ja tahab härrale head teha.
Kaebaja 4 Pädeküla meest tunnistavad, et tulid härra käsul ja selle eest pole midagi lubatud; kaebealusega pole mingit vihavaenu. Vande all aga tunnistavad, et nõidumisest ei tea midagi.
Kaebealuse kasuks tunnistab Mõra Rein, veskiomanik ja kiriku vöörmünder, kes ütleb Jaani olevat korraliku kirikus käija, ja kodu ning pere on korras. Aga üks viga on mehel: kui on viina saanud, siis tahab suur mees olla, kõigist targem ja püüab saksakeeli rääkida, sellest on pahandusi tulnud. Ka Laiuse praost annab kaitsekirja kohtule Jaani kasuks.
Selle peale läheb kaebaja tigedaks. Ta ei jõua ära imestada, et praost kaitseb kurjategijat. ''Aga imestada pole midagi, sest praostil on kogu kihelkond täis hoorust, Soodoma pattu ja muud sellesarnast, aga praost, kes seda hästi teab, ei anna seda võimudele teada. Laseb aga pattu sündida, peaasi, et raha saab. Ka on ta ühe tema tunnistaja ära hirmutanud.''
Kohus keelitab Jaani, kas ta ikka oma südames ei soovinud paha oma härrale? Lõpuks tehakse õigeksmõistev otsus, sest ei olnud võimalik süüd kindlaks teha ja ka tema hingekarjane usub kaebealuse süütust.
See lugu tundub meile lapsikuna, kuid väga iseloomulik sellele ajamomendile, mil uus talupoega katsev seadus oli asendanud vana mõisnike omavoliga. Mõisnik tahtis Jaani talust ära ajada, aga ei saanud kasutada vanu võtteid: kas talupoeg toob kahju mõisale või mõisal on suur nälg maa järele - vakuraamat välistas selle. Liiderlikuks ei saanud ka 80 aastast, korralikku kirikuskäijat, Jaani tunnistada. Jäi üle võimalus, kui kohtu kaudu teda nõiaks tunnistada.
Vaimastvere rentnik, endine omanik, kaebab oma küla talupoja Pädeküla Jaani kohtusse nõidumise pärast. Veab Jaani omal kulul Tartu ja tasub ülalpidamise.
Kohtus süüdistab Jaani: ''Jaan pani tema kohta nõiduse toime, mis linnas ja maal on küllalt teada. Nimelt tema sõidul Riiga, teda saatvale Vaimastvere kõrtsmikule, kes ratsutas Pädeküla Jaanilt tema tahte vastaselt võetud hobusel, tunginud Volmaris tundmatud talupojad kallale ja peksnud teda vaeseomaks ja siis äkitselt kadunud. Varsti peale seda oli tema, kaebaja, teel raskesti haigestunud, soninud ja Riiga jõudes olnud meelemärkuseta, nagu see juba tervel maal teada. Kui siis Pädeküla Jaan, keda juba varem kahtlustati nõidumises, mõisaproua poolt vahistati, sündinud haiguses kohe pööre! Pädeküla Jaan tegevat terveks neid, kes ravvat, arstib väikesi lapsi, lugedes neile kõrva Issameie palvet ja Usutunnistust tagurpidi; on verega määrinud teiste uksepiitasid ja viinud mürgiseid tõrvapotte lauta. Tunnistajad räägivad veel teistest nõiatempudest.'' Mõisnik on kindel, et kohus Jaani süüdi mõistab ja teeb õige otsuse. ''Tema jääb lootma Jumalale, kes viimasel päeval kõik avalikuks teeb ja karistab!''
Jaan kaitseb end sama ladusalt: eitab süüd, on olnud kubjas, nüüd 80 aastat vana. ''Neid on kihelkonnas rohkem, kes usuvad, et ma ei ole nõid, aga vähesed, kes mind tahavad nõiaks teha. Kaebaja kannab minu peale viha, sest ma julgesin asehaldurile ütelda, et meie härra võtab liigsuurte mõõtudega makse. See osutus õigeks ja mõõdud tehti ringi. Mõisahärra lubas mu kogu perega hävitada ja enam jutule ei võta; käsib minna Riiga kaebama. Hobust pole mina keelanud, seda tegi poeg, kes omakasvatatud müügihobust ei tahtnud anda, pakkus teist. Oma lastele olen küll haiguste ajal palveid lugenud, sest mis siis veel aitab, kui palve. Täiskasvanuile pole lugenud, need oskavad ise paluda. Tema ise on õige kristlane, mida võivad teised tunnistada. Küll on aga härra tema naabrit lubanud vitstega nuhelda, kui tunnistab Jaani kasuks.''
Kaebealuse pojad tunnistavad, et üks härra tunnistaja on vihamees heinamaa pärast, teisi on nad oma aidast tabanud vargilt, ning kolmas on härra armualune ja tahab härrale head teha.
Kaebaja 4 Pädeküla meest tunnistavad, et tulid härra käsul ja selle eest pole midagi lubatud; kaebealusega pole mingit vihavaenu. Vande all aga tunnistavad, et nõidumisest ei tea midagi.
Kaebealuse kasuks tunnistab Mõra Rein, veskiomanik ja kiriku vöörmünder, kes ütleb Jaani olevat korraliku kirikus käija, ja kodu ning pere on korras. Aga üks viga on mehel: kui on viina saanud, siis tahab suur mees olla, kõigist targem ja püüab saksakeeli rääkida, sellest on pahandusi tulnud. Ka Laiuse praost annab kaitsekirja kohtule Jaani kasuks.
Selle peale läheb kaebaja tigedaks. Ta ei jõua ära imestada, et praost kaitseb kurjategijat. ''Aga imestada pole midagi, sest praostil on kogu kihelkond täis hoorust, Soodoma pattu ja muud sellesarnast, aga praost, kes seda hästi teab, ei anna seda võimudele teada. Laseb aga pattu sündida, peaasi, et raha saab. Ka on ta ühe tema tunnistaja ära hirmutanud.''
Kohus keelitab Jaani, kas ta ikka oma südames ei soovinud paha oma härrale? Lõpuks tehakse õigeksmõistev otsus, sest ei olnud võimalik süüd kindlaks teha ja ka tema hingekarjane usub kaebealuse süütust.
See lugu tundub meile lapsikuna, kuid väga iseloomulik sellele ajamomendile, mil uus talupoega katsev seadus oli asendanud vana mõisnike omavoliga. Mõisnik tahtis Jaani talust ära ajada, aga ei saanud kasutada vanu võtteid: kas talupoeg toob kahju mõisale või mõisal on suur nälg maa järele - vakuraamat välistas selle. Liiderlikuks ei saanud ka 80 aastast, korralikku kirikuskäijat, Jaani tunnistada. Jäi üle võimalus, kui kohtu kaudu teda nõiaks tunnistada.
Näljahäda ja pulmaseadlus.
Kihelkond kosus, külad täitusid elanikega. Siis tuli ikaldus Baltimaadele ja Soome (1695-1697). Abi kuskilt ei antud, nõuti endist andamit ja vähem antud loeti võlaks. Kolmandal aastal oli pooled põllud tühjad seemne puudusel ja tuli suur nälg ohvritega.
Karl XI suri, poeg Karl XII tuli pea, andis riigis majanduse kõrgaadli kätte, ise sukeldus sõjalisse afääri.
Kuberner süüdistas talupoegi näljahädas, et need raiskavad toidukraami oma pulmade pidamisega ja andis välja määruse olukorra parandamiseks:
Talupoeg ei tohi pulma kutsuda rohkem külalisi kui 12 paari koos pruutpaari ja nende omastega. Pulmad ei tohi kesta üle 2 päeva. Seejuures ei tohi kasutada üle 4 vaadi õlut ja 3 toobi viina, sedagi pruutpaari tagavarast. Õlle ja viina toomine pulmaliste poolt oli keelatud. Toiduained ja joogid, mis toovad teised pidulised kaasa, ükskõik mis ettekäändel, konfiskeeritakse ja jagatakse kiriku ja ülesandja vahel. Selle seaduse vastu eksijaid karistatakse, iga külalise ja päeva eest, mis üle normi, 2 taaldriga või 2 paari vitstega. Kutsumata külalisi, nn. lapulisi, karistatakse 6 paari vitstega. Kontrolliks peab mõisnikule teatama, keda pulma kavatsetakse kutsuda. Abiellujad peavad enne armulaual käima, aga sinna ei lubata enne, kui katekismuse 5 peatükki on selged. Pulmi võib pidada kahel Mardipäevale eelneval nädalal ja 3. ning 4. Kristuse tulemise nädalal. Erandina lubatakse muul ajal abielluda leskedel, kel on sellega kiire.
Lõõpes ka see üürike aeg, kus talupoega peeti ka inimeseks. Kõik valgus jälle vanasse roopasse tagasi. Seda aega mäletati kaua kui vana head rootsiaega.
KIRIKUST JA MORAALIST
Kiriku ülsanne oli talupoegade moraali tõstmine kristlikus vaimus, teha need kuulekaks ja alandlikuks leivavanematele. Esmaselt mõisnikele.
Rootsi võimu tulekul sai Laiusele õpetajaks sõjaväest soomlane Eric, kes rääkis sega keelt ja kogudusel oli raske temast aru saada. Kui aga oli viina võtnud, siis polnud enam mõimalik teda üldse mõista. Mees vihastas ja kukkus kärkima, miks kogudus teda ei kuula! Ta viidi koguduse palvel Kodaverre. Seal läks asi hullemaks, ajas püha sakramendi segamini. Vallandati. Armuandmise palves kurdab, et nüüd peab häbiväärselt elama naise palgast ja lapsed on antud kasvatada saksa ja eesti perekondadesse. Ning kõige hullem on see, et niimoodi võivad tema lapsed sattuda talupoja seisusesse! Armu ei antud, nimetati viina ohvriks ja sakramendi segiajajaks!
Järgmine õpetaja oli Berg, sakslane. Tema haaras ka Palamuse andami mõttest oma teenindamiseks. Kiriku kontroll leidis, et õpetaja perekondi ei külasta, rahvas ei oska paluda, ka kirikusammas on korda panemata. Mingit raamatut ei pea ja ajab peas kahe koguduse asjad võimalikult sassi. Kästakse kohe kaks raamatut sisse seada, ühes koguduse hingekiri märkustega kiriklike teenuste kohta ja teises andmed kiriku varade kohta.
Bergi järgi tuli Boocmann ja koguse asjad hakkasid arenema. Kirikut hakati remontima, köstriamet tuli juurde ja 1680.a. jagati lossi maa-ala Lohusuu, Torma ja Laiuse vahel. Laiuse sai juurde Kursi kabeli ja Siimusti ning Kurista mõisa maad.
Eduka töö eest ülendati praostiks ja anti õigus alamkonsistooriumi nimel määrata kiriklik karistus ja täide viia. Siis koolideinspektor ja Piiblitõlkijate brigaadi liige.
Tema ajal on ka kirjas moraali vastu eksijad. Nii on korduvalt kirjas väljaspool abielu sündinud lapsi, ka juhtub seda abielurahvaga. Karistuseks - kaks päeva tuleb pühapäeviti seista kikikusambas ja viimasel päeval antakse vitsu. Eksija saab 5 paari ja eksitaja 10 paari vitsu, kui kätte saadakse.
Praost on pöördunud kõrgemale poole, et saaks teistkordselt abielluda, kuna mees on pagenud ja jäljetult kadunud ning mahajääjal pole õigust abielluda ilma loata.
Ka kohtul on tegemist: Pere Jaani Laiuselt süüdistatakse nõidumises. Kemeeste vastutusel vabastatakse ja materjal antakse kirikuvõimude otsustada.
Kaks Laiuse meest olid Virumaal käinud nõia juures. Esimene haiguse pärast, teine, et teada saada, kes tema hobuseraua ära varastas! Esimesele 4 paari ja teisele 6 paari vitus karistuseks.
Noormees oli kohtus ema löömise pärast, karistati 10 paari vitstega vanemate mitte austamise pärast.
Jõgeva mees oli kaevanud Tobro Kerttu peale, et see on nõid ja jookseb libahunti. Süüdistajal polnud muud tõendit, kui et Kerttu poeg oli ema sõimanud nõiaks ja libahundiks. Kohus loeb selle ebapiisavaks ja määrab vale kaebuse eest 4 paari ja pojale 6 paari vitsu ema teotamise eest!
Tähkvere mõisa kubjast süüdistatakse Jumala teotamises. Oli jänese ära poonud, pistnud sellest teiba läbi, lasknud seda lastel kanda ja kirikulauale laulda ning matnud jänese maha. Siis kaevanud jänese välja, äratanud ülesse ja söönud ära. Kohtupäeval on käemehed kaasas. et saab senini vabaks, kui tunnistajad kohale saabuvad.
Kihelkond kosus, külad täitusid elanikega. Siis tuli ikaldus Baltimaadele ja Soome (1695-1697). Abi kuskilt ei antud, nõuti endist andamit ja vähem antud loeti võlaks. Kolmandal aastal oli pooled põllud tühjad seemne puudusel ja tuli suur nälg ohvritega.
Karl XI suri, poeg Karl XII tuli pea, andis riigis majanduse kõrgaadli kätte, ise sukeldus sõjalisse afääri.
Kuberner süüdistas talupoegi näljahädas, et need raiskavad toidukraami oma pulmade pidamisega ja andis välja määruse olukorra parandamiseks:
Talupoeg ei tohi pulma kutsuda rohkem külalisi kui 12 paari koos pruutpaari ja nende omastega. Pulmad ei tohi kesta üle 2 päeva. Seejuures ei tohi kasutada üle 4 vaadi õlut ja 3 toobi viina, sedagi pruutpaari tagavarast. Õlle ja viina toomine pulmaliste poolt oli keelatud. Toiduained ja joogid, mis toovad teised pidulised kaasa, ükskõik mis ettekäändel, konfiskeeritakse ja jagatakse kiriku ja ülesandja vahel. Selle seaduse vastu eksijaid karistatakse, iga külalise ja päeva eest, mis üle normi, 2 taaldriga või 2 paari vitstega. Kutsumata külalisi, nn. lapulisi, karistatakse 6 paari vitstega. Kontrolliks peab mõisnikule teatama, keda pulma kavatsetakse kutsuda. Abiellujad peavad enne armulaual käima, aga sinna ei lubata enne, kui katekismuse 5 peatükki on selged. Pulmi võib pidada kahel Mardipäevale eelneval nädalal ja 3. ning 4. Kristuse tulemise nädalal. Erandina lubatakse muul ajal abielluda leskedel, kel on sellega kiire.
Lõõpes ka see üürike aeg, kus talupoega peeti ka inimeseks. Kõik valgus jälle vanasse roopasse tagasi. Seda aega mäletati kaua kui vana head rootsiaega.
KIRIKUST JA MORAALIST
Kiriku ülsanne oli talupoegade moraali tõstmine kristlikus vaimus, teha need kuulekaks ja alandlikuks leivavanematele. Esmaselt mõisnikele.
Rootsi võimu tulekul sai Laiusele õpetajaks sõjaväest soomlane Eric, kes rääkis sega keelt ja kogudusel oli raske temast aru saada. Kui aga oli viina võtnud, siis polnud enam mõimalik teda üldse mõista. Mees vihastas ja kukkus kärkima, miks kogudus teda ei kuula! Ta viidi koguduse palvel Kodaverre. Seal läks asi hullemaks, ajas püha sakramendi segamini. Vallandati. Armuandmise palves kurdab, et nüüd peab häbiväärselt elama naise palgast ja lapsed on antud kasvatada saksa ja eesti perekondadesse. Ning kõige hullem on see, et niimoodi võivad tema lapsed sattuda talupoja seisusesse! Armu ei antud, nimetati viina ohvriks ja sakramendi segiajajaks!
Järgmine õpetaja oli Berg, sakslane. Tema haaras ka Palamuse andami mõttest oma teenindamiseks. Kiriku kontroll leidis, et õpetaja perekondi ei külasta, rahvas ei oska paluda, ka kirikusammas on korda panemata. Mingit raamatut ei pea ja ajab peas kahe koguduse asjad võimalikult sassi. Kästakse kohe kaks raamatut sisse seada, ühes koguduse hingekiri märkustega kiriklike teenuste kohta ja teises andmed kiriku varade kohta.
Bergi järgi tuli Boocmann ja koguse asjad hakkasid arenema. Kirikut hakati remontima, köstriamet tuli juurde ja 1680.a. jagati lossi maa-ala Lohusuu, Torma ja Laiuse vahel. Laiuse sai juurde Kursi kabeli ja Siimusti ning Kurista mõisa maad.
Eduka töö eest ülendati praostiks ja anti õigus alamkonsistooriumi nimel määrata kiriklik karistus ja täide viia. Siis koolideinspektor ja Piiblitõlkijate brigaadi liige.
Tema ajal on ka kirjas moraali vastu eksijad. Nii on korduvalt kirjas väljaspool abielu sündinud lapsi, ka juhtub seda abielurahvaga. Karistuseks - kaks päeva tuleb pühapäeviti seista kikikusambas ja viimasel päeval antakse vitsu. Eksija saab 5 paari ja eksitaja 10 paari vitsu, kui kätte saadakse.
Praost on pöördunud kõrgemale poole, et saaks teistkordselt abielluda, kuna mees on pagenud ja jäljetult kadunud ning mahajääjal pole õigust abielluda ilma loata.
Ka kohtul on tegemist: Pere Jaani Laiuselt süüdistatakse nõidumises. Kemeeste vastutusel vabastatakse ja materjal antakse kirikuvõimude otsustada.
Kaks Laiuse meest olid Virumaal käinud nõia juures. Esimene haiguse pärast, teine, et teada saada, kes tema hobuseraua ära varastas! Esimesele 4 paari ja teisele 6 paari vitus karistuseks.
Noormees oli kohtus ema löömise pärast, karistati 10 paari vitstega vanemate mitte austamise pärast.
Jõgeva mees oli kaevanud Tobro Kerttu peale, et see on nõid ja jookseb libahunti. Süüdistajal polnud muud tõendit, kui et Kerttu poeg oli ema sõimanud nõiaks ja libahundiks. Kohus loeb selle ebapiisavaks ja määrab vale kaebuse eest 4 paari ja pojale 6 paari vitsu ema teotamise eest!
Tähkvere mõisa kubjast süüdistatakse Jumala teotamises. Oli jänese ära poonud, pistnud sellest teiba läbi, lasknud seda lastel kanda ja kirikulauale laulda ning matnud jänese maha. Siis kaevanud jänese välja, äratanud ülesse ja söönud ära. Kohtupäeval on käemehed kaasas. et saab senini vabaks, kui tunnistajad kohale saabuvad.
Venelaste ja rootslaste omavahelised nagelused.
Sajand lõbeb lahinguga Narva all, Karl XII võidab, Peeter I väed põgenevad. Karl otsustab talvituda Laiusel ja oodata, kuni venelased rahu paluma tulevad. Ise asub lossi, ohvitserid paigutati mõisatesse ja soldatid talumajadesse.
Talupoegadele oli see nuhtluseks suurenevate andamite ja voori kohustustega sõjaväe heaks. Soldatid kasutasid ka tihti omavoli, kaaperdati mõni mees ja hobune sõjaväkke. Mõisa daamidel oli lõbus ja praostil hea meel, kuna sai isiklikult kuningaga rääkida. Andis kiriku hingedest 2 meest koos hobuse ja varustusega sõjaväkke ja veel 50 hõbetaaldrit sõjakuluks. Kuningas vastutasuks pantis praostile Tirma ja Paduvere külad Vaimastvere riigimõisast.
Kevadel, kui venelasi rahu paluma ei ilmunud, arvas Karl, et Peeter on kaotusest täielikult shokis ja pole vaja temaga arvestada, ning läks Poolat karistama, kes olla Kuramaale tikkunud.
Talupojad ohkasid kergendatult kui rootslased läksid, ega aimanud, et Peeter ei kurvastanud kaotusest ühti. Sõimas oma kindralid litsideks ja alustas sõjaväe ümberkorraldustega.
Paar kuud hiljem, lõikuse ajal, ilmusid venelased Põlva kihelkonda röövima. Kuu hiljem kordasid seda Räpinas. Rootslased kogusid endid ja läksid venelasi ära ajama, aga taganesid ise Kanepi. Jõulu ajal rootslased taganesid Valka. Talvel tulid venelased üle Peipsi Kodaverre röövima. Laiusel muutus elu ärevaks, praost viis pere Tartusse varjule. Suvel tuldi Vasknarva kaudu - vallutati Laiuse ja kirikumõis koos külaga pandi põlema. Sellele järgnes suurem vägi Reolast, et koos Laiuse meestega minna Rakveret vallutama. Russov kirjutab sellest, et see oli eht idamaine teguviis: võeti vange, keda kätte saadi, eale ja soole vaatamata, keda hiljem kavatseti maha müüa. Loomad tapeti, paremad palad lõigati ära ja ülejääk visati tee äärde. Hiljem vangid vabastati, aga kahju ja kannatusi ei korvatud. Rakvere piiramisel jäi maha uus umbrohi idast, mis levis kiiresti, ja rahvas tundis seda Rakvere raipe all.
Vananenud praost rabeleb: koguduse asjad ajada, andamid koguda, panditud külad järgi vaadata ja pere eest Tartus hoolitseda - sureb südame atakki. Poeg sõjaväest tuleb asemele, Tartu on vahepeal langenud. Vene komandant kuulutab kirikute kaudu, et kogu andam tuua Tartu, kes rootslastele annab, sellelt võetakse andam kahekordselt.
Noor Broocmann pöördub Tallinna pagenud kirikutegelaste poole küsimusega, kuidas talitada selles olukorras? Need laveerivad, karjastel ei kõlba raskes olukorras oma lambaid maha jätta, tuleb minna ja kokku leppida vene komandandiga!
Selle käigu kohta on märge raamatus: ''ma olen õnnistamisel truudust vandunud Rootsi kuningale surmani, nüüd vene komandant nõuab truuduse vandumist Vene tsaarile, keelab kohalt lahkumise ja kirjavahetuse omaksetega, mis ma nüüd siis oma hingelt olen?'' Mees jõudis Rootsi põgeneda, aga saabus hingelt rusutud ja paljaks riisutult.
Rootslased koha peal loevad maa omaks ja moodustavad ratsasalgad talupoegadelt andami võtmiseks. Ühe niisuguse salga venelased hävitasid Torma lähistel. Seejärel tulid Palamuse kirikusse jutluse ajal, ning küsivad, kas komandandi käsk on ette loetud? Saades jaatava vastuse kamandatakse välja kupjad ja kiltrid ning nuditakse läbi: ''miks käsku ei täida?''. Komandant ähvardab juba, et kes annab rootslastele, selle talu pistetakse põlema ja peremees puuakse!
Rootslased jätavad Painkülas Pedja jõe ülekäigu valveta - venelased võtavad Kuristal teeristi ja ümbruskonna omale. Karl aga sõdib Poolas, himustades selle trooni. Peeter laiendab end Soome lahel ja kindlustab Smolenskit Karli vastu.
Seitsme aasta pärast sai Karl võidu Poolas. Koos õnnitlustega sai läänest soovituse, et Venemaad on kergem vallutada lõunast. Selleks oli neil juba kokkulepe Ukraina hetmanniga ülestõusuks ja Türgi tuleb ka appi, kui Rootsi alustab.
Karl läks uljalt sellele avantüürile, alustades Poltava piiramist. Trig lõi kahtlema - alles Ukraina ühines Venemaaga, kelle heaks ja kelle vastu ta üles tõuseb? Pealegi rootslased on end pikas sõjas ära kurnanud ja venelased end harjutanud sõdima. Ülestõusu ei toimunud ja Karl põgenes Türgimaale.
Poltava alt üle Riia Tallinna alla tulnud väed tõid lõunast kaasa epideemiaid siinset rahvast nuhtlema. Seda nimetati lihtsalt katkuks. Uus kuberner andis käsu katku leviku tõkestamiseks. Katku haigestunud ei tohi teistega läbi käia ja sinna majja ei tohi keegi minna. Seesugune kuri inimene, kes ei ole veel terveks saanud aga läheb tervesse peresse või külasse; või terve, kes läheb haigusest tühjaks jäänud majja midagi haarama, on surma väärt ja tuleb võlla tõmmata! Tõenduseks püstitati mõnda kohta võllad ülesse.
Peeter kiirustas Tallinna all, sest Türgi oli nüüd ärganud. Peeter lubas aadlile ning raadile vanad õigused tagasi ja Rootsi garnisonile vaba ärasõidu laevadel, kui linn sõjata alistub. See oli kõigile vastuvõetav ja nii tehti.
Sajand lõbeb lahinguga Narva all, Karl XII võidab, Peeter I väed põgenevad. Karl otsustab talvituda Laiusel ja oodata, kuni venelased rahu paluma tulevad. Ise asub lossi, ohvitserid paigutati mõisatesse ja soldatid talumajadesse.
Talupoegadele oli see nuhtluseks suurenevate andamite ja voori kohustustega sõjaväe heaks. Soldatid kasutasid ka tihti omavoli, kaaperdati mõni mees ja hobune sõjaväkke. Mõisa daamidel oli lõbus ja praostil hea meel, kuna sai isiklikult kuningaga rääkida. Andis kiriku hingedest 2 meest koos hobuse ja varustusega sõjaväkke ja veel 50 hõbetaaldrit sõjakuluks. Kuningas vastutasuks pantis praostile Tirma ja Paduvere külad Vaimastvere riigimõisast.
Kevadel, kui venelasi rahu paluma ei ilmunud, arvas Karl, et Peeter on kaotusest täielikult shokis ja pole vaja temaga arvestada, ning läks Poolat karistama, kes olla Kuramaale tikkunud.
Talupojad ohkasid kergendatult kui rootslased läksid, ega aimanud, et Peeter ei kurvastanud kaotusest ühti. Sõimas oma kindralid litsideks ja alustas sõjaväe ümberkorraldustega.
Paar kuud hiljem, lõikuse ajal, ilmusid venelased Põlva kihelkonda röövima. Kuu hiljem kordasid seda Räpinas. Rootslased kogusid endid ja läksid venelasi ära ajama, aga taganesid ise Kanepi. Jõulu ajal rootslased taganesid Valka. Talvel tulid venelased üle Peipsi Kodaverre röövima. Laiusel muutus elu ärevaks, praost viis pere Tartusse varjule. Suvel tuldi Vasknarva kaudu - vallutati Laiuse ja kirikumõis koos külaga pandi põlema. Sellele järgnes suurem vägi Reolast, et koos Laiuse meestega minna Rakveret vallutama. Russov kirjutab sellest, et see oli eht idamaine teguviis: võeti vange, keda kätte saadi, eale ja soole vaatamata, keda hiljem kavatseti maha müüa. Loomad tapeti, paremad palad lõigati ära ja ülejääk visati tee äärde. Hiljem vangid vabastati, aga kahju ja kannatusi ei korvatud. Rakvere piiramisel jäi maha uus umbrohi idast, mis levis kiiresti, ja rahvas tundis seda Rakvere raipe all.
Vananenud praost rabeleb: koguduse asjad ajada, andamid koguda, panditud külad järgi vaadata ja pere eest Tartus hoolitseda - sureb südame atakki. Poeg sõjaväest tuleb asemele, Tartu on vahepeal langenud. Vene komandant kuulutab kirikute kaudu, et kogu andam tuua Tartu, kes rootslastele annab, sellelt võetakse andam kahekordselt.
Noor Broocmann pöördub Tallinna pagenud kirikutegelaste poole küsimusega, kuidas talitada selles olukorras? Need laveerivad, karjastel ei kõlba raskes olukorras oma lambaid maha jätta, tuleb minna ja kokku leppida vene komandandiga!
Selle käigu kohta on märge raamatus: ''ma olen õnnistamisel truudust vandunud Rootsi kuningale surmani, nüüd vene komandant nõuab truuduse vandumist Vene tsaarile, keelab kohalt lahkumise ja kirjavahetuse omaksetega, mis ma nüüd siis oma hingelt olen?'' Mees jõudis Rootsi põgeneda, aga saabus hingelt rusutud ja paljaks riisutult.
Rootslased koha peal loevad maa omaks ja moodustavad ratsasalgad talupoegadelt andami võtmiseks. Ühe niisuguse salga venelased hävitasid Torma lähistel. Seejärel tulid Palamuse kirikusse jutluse ajal, ning küsivad, kas komandandi käsk on ette loetud? Saades jaatava vastuse kamandatakse välja kupjad ja kiltrid ning nuditakse läbi: ''miks käsku ei täida?''. Komandant ähvardab juba, et kes annab rootslastele, selle talu pistetakse põlema ja peremees puuakse!
Rootslased jätavad Painkülas Pedja jõe ülekäigu valveta - venelased võtavad Kuristal teeristi ja ümbruskonna omale. Karl aga sõdib Poolas, himustades selle trooni. Peeter laiendab end Soome lahel ja kindlustab Smolenskit Karli vastu.
Seitsme aasta pärast sai Karl võidu Poolas. Koos õnnitlustega sai läänest soovituse, et Venemaad on kergem vallutada lõunast. Selleks oli neil juba kokkulepe Ukraina hetmanniga ülestõusuks ja Türgi tuleb ka appi, kui Rootsi alustab.
Karl läks uljalt sellele avantüürile, alustades Poltava piiramist. Trig lõi kahtlema - alles Ukraina ühines Venemaaga, kelle heaks ja kelle vastu ta üles tõuseb? Pealegi rootslased on end pikas sõjas ära kurnanud ja venelased end harjutanud sõdima. Ülestõusu ei toimunud ja Karl põgenes Türgimaale.
Poltava alt üle Riia Tallinna alla tulnud väed tõid lõunast kaasa epideemiaid siinset rahvast nuhtlema. Seda nimetati lihtsalt katkuks. Uus kuberner andis käsu katku leviku tõkestamiseks. Katku haigestunud ei tohi teistega läbi käia ja sinna majja ei tohi keegi minna. Seesugune kuri inimene, kes ei ole veel terveks saanud aga läheb tervesse peresse või külasse; või terve, kes läheb haigusest tühjaks jäänud majja midagi haarama, on surma väärt ja tuleb võlla tõmmata! Tõenduseks püstitati mõnda kohta võllad ülesse.
Peeter kiirustas Tallinna all, sest Türgi oli nüüd ärganud. Peeter lubas aadlile ning raadile vanad õigused tagasi ja Rootsi garnisonile vaba ärasõidu laevadel, kui linn sõjata alistub. See oli kõigile vastuvõetav ja nii tehti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar