Aleksander Kirsch s.1883

Kui 1917.aastal kommunistid Venemaal võimu haarasid, sai 34-aastane Aleksander kutsari ametist lahti ja tuli 7-liikmelise perega Sooneaeda tagasi. Vanim lastest oli 11-aastane Eduard. Perel ei olnud enam ka abiks vanaisa Marti, kes oli toeks laste kantseldamisel.
Sooneaed oli hektari suurune vabadiku-koht väiksema mõõdulise rehielamuga, ega suutnud peret toita - tuli hankida lisa väljastpoolt. Aleksandril ei olnud kindlat elukutset, oli ühtteist õppinud isa juures ja ajas läbi juhutöödega. Talle meeldis viibimine väljaspool kodu, teiste hulgas. Proovis õnne laadal, toiduainete vahendajana ja salaküttimisel.
Aeg oli poliitiliselt segane ja majanduslikult laostav. Kommunistid võtsid sõjaväe toetusel Tallinnas võimu üle, hakkasid uut korda looma ning mõisaid üle võtma. See kestis 3 kuud kuni saksa väed saartelt mandrile Eesti okupeerimiseks tulid.
Vene kommunistid ja sõjavägi põgenes, kasutades raudtee transporti. Kommunistide ladvikult jäid järgi sõjalaevad, millega sõideti jäätanud merele. Eesti Pääste Komitee kuulutas välja Eesti Vabariigi, kasutades ajutist võimutühjust. Saksa okupatsioon keelustas selle. Nende võim kestis 9 kuud, siis lahkusid liitlaste nõudel.
Narvast põgenes isavend Jaan, saeveski lihttööline, koos oma raseda naise ja pojaga Sooneaeda. Kommunistid olid ta vangistanud. Sakslaste kiire ilmumine oli võimumehed paanikasse ajanud, vangid kästi metsa viia ja maha lasta. Ka laskjad olid paanikas, paugud käisid, mehed kukkusid õigeaegselt ja laskjad põgenesid teistele järele.
Nüüd läks Sooneaias kitsaks ja raskemaks. Lenin andis Punakaardile käsu liikuda vahetult sakslaste kannul, et mõni jõud ei hakkaks pead tõstma võimutühemikus. Haarata suurem territoorium, et pärast oleks kauplemiseks suuremad võimalused.
Aga nii kolm päeva pidutsemist Narvas kui ka Anveldi kuritegelik käsk, et igal punakaartlasel on ohvitseri õigused arreteerida neid perekondi, kus isa või poeg on eestlaste armees, pidurdas nende edasitungi. Samuti aeglustasid liikumist ajutised kaitsefrondid. Seepärast kulus üle 30 päeva Narvast Jägala jõe joonele tulekuks. Eestlaste ootamatu vasturünnak viis nad paanikasse ja 13 päeva pärast jätsid Narva maha.
Punakaardi ilmumine Pihkvast Mäosse tõi kaasa epideemia, mille ohvriks langes Aleksandri peres noorim. Jaani pere täienes 4 liikmeliseks.
Vabadussõja ajal köeti vedureid toorete kaskedega, mis veeti välja veevõtu jaamadesse. Jaan sai tööle laadijana ja lahkus mujale.
Sõda lõppes, algas elul teine lehekülg.

Aleksander proovis raha teenida liiprite raiumisel, aga jättis pooleli, kurtis, et käed tapab ära. Vanim poeg vedas küttepuid metsast raudteejaama. Aleksander valiti maata meeste esindajaks Salla valla volikokku. See oli talle meelejärgi, olla rahva hulgas. Esindas valda kauges sopis, jagas Ameerika abi ja oli esindajana Selle karjamõisa jagamisel kruntideks. Sai ka ühe krundi, mida eesõigustajad ei valinud. Koht võeti lootuses, et see annab taluperemehe seisuse ja et kasvaval perel oleks tööd.
Riik andis soodsalt metsamaterjali ehituseks, mis tuli omal üles töötada, välja vedada ja ehitusplatsil viimistleda tarbeks. Saadi soodne ehituslaen ehitustööde läbiviimiseks. Lapsed olid peamine tööjõud, nii et laenuraha kulus pere toiduks ja töö tehti ise.
1923.aastal sündis Ott, kui uue seisuse esindaja. Kulus 5 aastat, siis oli olemas ait ja eluamajaks kaks tuba valmis ning asuti Sooneaiast uude kohta ümber. Jäi ära 3 km käimine kahe vahet.
1927.aastal - uus koht nimega Pihlaka.
Põld, savisegune maa, oli juba kruntimisel 5 aastat seisnud söödina. See oli jõutud läbi künda, aga vajas tugevat laudasõnnikut. Karjatall oli ehitamata, alustati elumajast seisuse järgi nagu ei oleks talumajandusel tähtsust. 7 ha suurune osa heina- ja karjamaana ei täitnud oma otstarvet, ega kõlvanud ka põlluke harida. Loomadele toiduks hangiti väljastpoolt heina kahaheina tegemisega, mis nõudis perel palju ajaraiskamist ja vaeva.
1928.aastal, kui sündis Maimu, oli pere 8 liikmeline.
See oli ka pere lagunemise algus. Eduard võeti sõjaväkke aega teenima Narva. Järgmisel aastal Vello läks Tartu kooli, sest pakuti selleks võimalust. Vanatädi, üle 70 aasta, oli lesestunud, lapsi ei olnud ja elatas end korterite üürimisest. Aga tundis hirmu ja oli nõus tasuta kostile võtma, kui on abiks ja seltsiks.
Eduard vabanes sõjaväest, abiellus ja lahkus. Hugo võeti sõjaväkke Tallinna. Suvistel töödel olid kandejõuks Leida ja Vello. Karjatall sai valmis, kui Hugo vabanes sõjaväest ja alustas tööd.
1935.aastal, kui Vello vabanes sõjaväest, oli vendade vahel tõsine jutt edaspidisest elust, sest nemad olid ülearused selles perekonnas. Aleksander oma kombeid ei muuda ja peremehe õigusi ei loovuta, iseseisvalt elamiseks tuleb mujal leida koht. Koju jääb parajasti 5 liikmeline pere ja Otist tuleb uus peremees, kui isa vanaks jääb.
Samal aastal Hugo sai Tartu tänavakordniku koha ja lahkus. Vello pool aastat hiljem raudteele ja õpilaseks. Kontakt koduga jäi, sest 2 krooni maksti selle päeva eest, kui kedagi asendasid. Aga neid asendamisi jätkus ja aasta pärast sunniti alaline koht vastu võtma Tamsalus, kus kaader ei püsinud. Algas Vello iseseisev elu nullist.
Paari aasta pärast, kui olin muretsenud elementaarsed tarbeesemed, sain isalt kirja: ''Tule appi nõuks''. Selgus, et advokaadilt oli kiri pangavõlg kohtu kaudu sisse nõuda. ''Jah, poeg, aeg on vilets, pere nõrk ja lapsed käivad koolis, talu ei too nii palju sisse, pole raha liikumiseks. Sa katsu see asi joonde ajada!''
Tartus sain advokaadiga kohe kaubale: ''maksa minu tasu ja kahe aasta võla protsendid, ma saadan panga nõude tagasi, las andja ja võtja õiendavad omavahel edasi, põllumajandus on tõusuteel.''
Küsisin Hugo käest: ''Sa siin linnas, kas isa Sinule ei kirjutanud?'' ''Ei, meie asjad on veidi sassis. Kui mind Tartu tööle kutsuti, ema hädaldas, kuidas Sa niimoodi lähed ilma taskurahata. Isa siis andis sõidu- ja taskuraha. Hiljem selgus, et oli selle laenanud minu nimel ja küsis, millal Sa võla tasud, aga tagasimakse oli poole suurem!''
Kodus isa ei olnud minu tegevusest vaimustatud, nagu aru sain, oleks pidanud ka pangavõla tasuma. Õde Leida ütles: ''Kust see raha tuleb, kui isa üle päeva kodus ei püsi!'' Tema, elavaloomuline inimene vajab liikumist ja pere asju ajada.
Aeg läks ärevaks. Hitler ja Stalin jagasid omavahel Poola ja edasised huvialad. Vene hakkas vedama strateegilist sõjamaterjali ja nõudis Eestilt sõja ähvardusega baase sõjaväele. Saksamaa mitteametlik soovitus oli, et mida kiiremine lepite, seda parem teile! Sõja kohta arvas Laidoner, et kindraleid jätkub, jääb ülegi, aga padruneid jätkub kuuks, lennu- ja soomusmasinate tõrjeks relvi pole. Punalaevastik patrullib avamerel.
Vene sai baasid, alustas lennuväljade ja kaitserajatiste ehitus. Saksamaa alustas kiiruga oma kodanikke evakueerima. Rahvas oli segaduses, et kes kellega sõdima hakkab? Algas Vene kallaletung Soomele.
Venesse veeti piima, maksti 4,5 sendi asemel 8 senti. Isa kutsus mind tagasi koju: ''Ma saan piimast rohkem raha kuus, kui Sina raudteel palka!''
Kord kutsus Leida mind appi Tartusse talvemantlit ostma: ''Ma isaga ei taha minna!?'' Abi oli õele tõesti vaja, lõpuks saime sobiva mantli, mis õele meeldis. Viisin emale pihtkasuka ja Otile vildid, et ei külmetaks talvel. Küsisin: ''Kas isa ei andnud raha mantli ostuks?'' - ''Ei'', vastas Leida, ''Ise korjasin krooni kaupa külas abistamas käies. Isal pole kunagi raha, temal kulub see koha ostuks, maksudeks ja liikumiseks!''
1940.aastal Soome sõda lõppes. Hitler kargas Norra kallale, sõda kandus läände, Pariisi alistumisega. vene viis sõjaväe toetusel läbi näilise revolutsiooni Eestis. Kiirustati valimistega Eesti ja Vene seaduste segus kuulutati välja uus sotsialistlik vabariik NSVL koosseisus. Kohe algasid arreteerimised, süüdistati Vene seaduste rikkumises Eesti elades! Raha kurss viidi rublale, 1kr - 1,25rbl. Krooni väärtus oli 50% odavamaks viidud, mis andis Vene töölistele kahekordse ostujõu võrreldes eestlastega.
Hinnad tõusid, poed tühjenesid. Kevadel oli küüditamine, jõuti pooled ära vedada. Siis tuli sõda Saksamaaga. Sügiseks oli sõda jõudnud Venemaale ja Eesti Saksa okupatsiooni all jälle. Pihlaka pere jäi seekord kaotuseta.
Põltsamaa juures löögi saanud Vene diviis sattus paanikasse ja üksused põgenesid Endla soostikku. Säält hakati öösiti välja hiilima, et Alutaguse metsade kaudu jõuda Venemaale. Külarahvas läks ärevusse. Valla kaudu jagati trofee relvi pere kaitseks. Aleksander tõi ka relva julgestuseks. Aga videviku saabudes läks Aleksander püssiga 800 m üle välja künkale naabri juurde, öeldes kodustele, et neil on moodustatud löögigrupp, kes valvab ja tuleb appi, kus häda on. Tegelikult käis valves mõni mees, kes kartis olla oma pere juures. Kambas oli julgem ja lõbusam. Õues käidi ka, kui oli vaja koos pissile minna. et väljad öösiti ka püssiga ohtlikud olid, seda tunnistas hiljem Aleksander, kui valves käimine talle kõrvavalu tõi. Ta rääkis: ''Ühel hommikul, kui taevakaar ahetas, läksin koju magama. Väljal märkasin metsaserval kahtlast liikumist, viskasin püssi kaerapõldu ja ise pugesin kaera lamama. Jäin sinna tukastama ja ärkasin kõrvavaluga.'' Maapind oli kastest märg, kõrv külmetas.
Soome raadio teatas, et Vene kommunistid oskasid aastaga Eesti rahva nii üles ässitada, et unustasid 700 aastase viha sakslaste vastu ja läksid vabatahtlikult rindele tasuma tehtud ülekohut.
Linnaelanikele anti range toidunorm. Solgitorust tehti analüüs, mis kinnitas, et rasva sisaldus selles on liigkõrge ja toidunorm küllaldane! ''Hitler ütles, ära karju, söö seeni ja korja marju!'', olid rahvalaulu sõnad. Hitler hooples, et novembri-paraadi Moskvas võtab vastu tema! Aga sügisesed vihmad ja pori teedel, siis varajane lumerohke talv külmaga pani saksa sõjamasinale aeglase käigu.
Rahvalt nõuti, annetage villaseid esemeid ja lambanahku, teie pojad külmetavad rindel! Anti, aga kui kuulsid, et pojad ei saanud, lõpetati see abi.
Linnanaised kaotasid huvi saksa ohvitseride läikivate säärikute vastu, hakkasid jälgima maameeste ''kalavintsikuid'', kelledelt oli loota toiduaineid. Aleksandril oli liikumist ja tegemist. Valla kaudu anti sõjavange taludesse sööma peale ja töö tegemiseks. Aleksandril oli ka nüüd sulane. Ott oli kodust ära, töötas meiereis ja käis vabal ajal ka abis. Hiljem rääkis, et tema palgast osa läks koha ostmiseks, kui isa hooples, et tema nüüd ostetud koha peremees.
Saksa võimud kuulutasid:''Meie kingime talupoegadele maa igaveseks kasutamiseks!'' Kellele ja milleks isa maksis koha ostuks raha? Ostuleping oli ju teise riigivõimuga, mis oli kehtetu!
Pojapoeg Valter meenutas oma lapsepõlve Saksa okupatsiooni aegu: ''Siis käis Pihlaka vanaisa tihti minu isa juures Kubjal kaarte mängimas. Alati läks ta hasarti ja tagus kaarte nukkidega vastu lauda. Vanaisad omavahel ei sümpatiseerinud. Minu kuuldes kõiki ei räägitud, aga seda kuulsin, et Pihlaka vanaisa soovitas minu isal hakata ise omale majapidamist soetama, aga isa sellest tuld ei võtnud.''
Ega Aleksandril tõsiste töömeestega sõprust ei olnud, kõige suurem ebasümpaatne oli naabrimees, kes teiste kuuldes oli ütlenud: ''Sina ise pole sittagi mees aga eit on Sul tubli!'' See oli konnasilma peale astumine, kuna Aleksandri levitatud teave külas oli vastupidine.
Märtsis, kui saksa rinne Leningradi all lagunes ja pommitati venelaste poolt Tallinnat ja Tapat, abiellus Leida. Siis olid Pihlaka lapsed viimast korda kõik koos. Hiljem Leida põhjendas oma otsust: ''Elu Pihlakal muutus võimatuks ja vastikuks. Vähe sellest, et isa alatasa kodust ära käis, aga vedas ka joodikuid kaasa koju. Isegi tööd palju, korista veel joodikute tallatud sodi. Võtsin pakkumise vastu abieluks, et pääseda sellest hullusest. Las Maimu ka proovib, mina algasin 13 aastaselt.''
Vello pere läks peale pommitamist Lehtse ämma tallu. Tööl olin Tapal edasi ja vabal ajal jõu ja nõuga ämmal abis, kes oli üksinda talus ja üle 70 aasta vana.
Suvel heinaaeg ilmus ootamatult isa Lehtse külla, et takseerida ämmatalu ja näha poja tegutsemist selles. Laitis ja andis ebareaalseid nõusid. Lõpuks ütles mulle: ''Mis tapad end võõrastele, kõik käsitsi töö, tule parem koju, mul on kaks hobust ja niiduk, heinatöö on kerge!'' Ma sain aga aru - Leida läinud, Maimust ei ole Leidas asendajat, sõjavang-sulane võeti ära - koju on vaja sulast, kes teeks talus tööd. Aga 60 aastasel isal on veel kõva jõud selle talu jaoks, kuid kodus püsiks.
Elule tuli reaalselt mõelda - tundemärgid näitasid, et sakslased talveks siia ei jää, vaja oli kindlustada perele talvevaru tagatiseks.
Sõda möödus, sisse elamine uude võimu ja ametisse nõudis aega. Vanemaid külastades kuulis Vello ema hääles ahastust: ''Ma olen neli poega üles kasvatanud, kus nad mul nüüd on?'' Eduard oli arreteeritud ja vangi viidud, Hugo frondi eest läände põgenenud, et mitte politseis teenimise pärast Siberisse sattuda. Ott oli koduteel haaratud vangide hulka ja teadmata suunas ära viidud. Oli 1944.aasta sügis.
Poolteist aastat hiljem tuli Otilt kiri Oonega järve põhjakaldalt vangilaagrist, kus ta oli kanali ehitusel. Isa Aleksander, kes oli alati aldis liikumisele, vabandas end välja: ''Segane aeg ja vaja on vara valvata!'' Ema, aasta noorem, võttis teemoona ja kostipambud ja läks tundmatusse poega otsima. Sekeldustega jõudis ta poja juurde. Poja näopilt oli võõraks muutunud, vangi elu, alatoitlus ja kurnatus. Oli pandud ''naelameistriks'', kes vasara ja meisliga tagus traadist naela asendajaid, millega kanali seinte kaitseks taoti plangud postide külge. Pärast põgusat kohtumist pojaga jõudis ema nädala pärast koju tagasi.
Pojapoeg Valter meenutab: ''Talupidajale määrati metsa väljaveo normid. Kubja vanaema saatis mind Pihlaka vanaisale appi - õpi koorma ladumine ära, seda läheb Sul vaja. Olin mitu päeva abiks, vahest ööbisime külas, et hobustel oleks kergem. Ühel päeval nägin, kui vanaisa andis oma kindad venelannale, kes ka puid vedas ja ise ladus edasi paljakäsi. Ladus kiirelt ja sõitis ära enne mind, et ''käed külmetavad''. Jaamast vanaisa ei leidnud, sõitsin Pihlakale, sääl teda ka ei olnud. Vanaema ütles, et eks ta ole jälle Vägeval teed joomas, kus tihti käib. Aga kindaid kaotab ühtelugu ära ja vahest on mõni lihatükk astjast kadunud.''
1946.aastal, aasta pärast ema külaskäiku, tuli Ott koju. Arstid praakisid ta kõlbmatuks ohtliku südame laiendi tõttu ning NKVD ei leidnud mingit dokmenti tema süüdistuseks. Aasta kulus haiglas ja järelraviks, enne kui mees tundis endas elujõudu. Isa ja poja vahekord läks sassi - miks noormees vedeleb toas ja tema peab tööd tegema. Maimu juba käis Toomal meteoroloogiajaamas tööl, Ott läks tervenedes ka sinna tööle. Vahekord isaga teravnes. Maimu ilmus Tapale samale tööle ja Ott lesenaisega läks Viljandi. Vanad jäid omaette!
Isa Alesander võttis kohoosi asutamisest osa, andis oma vara, mis anda oli ja sai brigadiriks. See töö talle meeldis, oli liikumist, lävimist rahvaga ka keda sundida. Mõne aasta pärast vabastati sellelt töölt viisakalt. 70 aastast meest ei lubata brigadiriks! Hakka kodus kolhoosi lagunenud inventari remontima, saad tasu ja puuduva tööstaazhi. Veaks loeti, et ei saanud töötajatega läbi ja kippus esimeest õpetama.
Aasta pärast tuli Tapale: ''Tule aita kolhoosil lõpetada minu metsast puude lõikamine!'' -
- ''Pole seadust, mis keelaks kolhoosil oma metsast puude lõikamise! Võim on neile antud, teevad mis tahavad.'' -
- ''Aga ''Ameerika Hääl'' teatab, et tehke kahju nõukogude korrale, siis meie tuleme teiega jõuluks verivorsti sööma!'' -
- ''Sülita silma neile ässitajatele, kes on varju pugenud sõja eest, ega ole näinud ega üle elanud sõja koledusi. Tee jah khaju ja lase end Siberi saata nende rõõmuks!'' -
- ''Aga ma loodan, et Sina pärid talu!'' -
- ''Kui see aeg tuleb, siis ma olen vana ja ei ol talupidajat. Muudatus võib tulla kui sõda üle käib, aga rahvad ei ole veel eelmise sõja haavadest paranenud ega taha sõda.'' -
- ''Aga Sul pojad, eks nemad!'' -
- ääNende kohta ei tea ennustada, mis nendest saab. Sul väimehed säälsamas, lõigake omale kütet, et hiljem poleks kaugelt vedada!'' -
Ei olnud viisakas niimoodi ütelda vanale mehele, aga tuli äratada ta tegelikkusele.
Kuldpulmad peeti taluperemehe seisuse kohaselt.
1963.aastal 80-aastane isa ilmub Tapale. Räägib: ''Sööjad majas on, aga tänavu jääb kartul maha panemata, minust ei ole selle töö tegijat.'' -
- ''Poja kohus on aidata, too hobune koju, pühapäeval ma tulen, siis saab kohe tööd alustada ja jõuan õhtul tagasi.''
Jõudsin kohale lubatud ajal, aga hobust ei olnud. ISa ütles tervise halva olevat, et:''Mine ise too hobune ära! Mul tallimehega räägitud, tallis 7 hobust, mõne ikka saad.''
Tallimees laiutas käsi, et: ''Nüüd siis tuled. Kell 8 olid naised kohal, nõudsid hobust. Vana tellitud hobuse järele ei tulnud. Andsin hobuse, et pahandusi ei tuleks kui hobune talli seisma jääb.'' -
- ''Kas rohkem hobuseid ei ole?'' -
- ''Tule, vali mis meeldib!''
Esimene hobune, aastane, pole veel tallist välja saanud, kabjad sõnnikul kõrveraks kasvanud. Teisele pole sobivad range kaela. Kolmas on võimatult peru, loobib jalad üle aisade. Ülejäänutel omad vead.
- ''Mis tee üldse neid söödate, lehmad on kasulikumad.'' -
- ''Rajoon ei luba hobuseid likvideerida, siis ei saa kevadkülv õigel ajal tehtud! Mulle sobib, et ma olen abilisega tallimees ja oma lehmale pole ka vaja heina teha'', lisab ta usaldavalt.
- ''Mis mina pean tegema?'' -
- ''Tuleb seni oodata, kui naised hobuse tagasi toovad'', arvab tallimees.
Eht sovetski militariseeritud-bürokraatia, üks hobune peab rahuldama kogu kolhoosi vajaduse, aga 6 seisavad tallis nagu Ülempresiidium ja hävitavad sööta. Rajooni käsk tuleb täita, kolhoos kannab kahjumit, ainult tallimees saab kasu.
Lõpuks õnnestub haiglast sõnnikuveoks hobune saada ja kultivaatorimees lubas appi tulla, kui maisipõllul lõpetab. Kodus väimees ütleb, et ''Sinule tulen appi, aga äiaga ei taha koos töötada!''
Ühisel jõul töö laabub. Kultivaatorimees tõmbab maa kohedaks. Isa harkader on korrast ära, Viktor jookseb naabri juurde, toob säält muti ja talutab harjumata hobust vaol. Lõpuks on töö valmis.
Isa on seda askeldust aknast jälginud ja tema egoism saab kannatada. Kolhoosist pole tema tellitud hobust toodud, hoopis haigla hobune, kultivaator tuleb maad kohendama ja lahkub, väimees askeldab nagu peremees abis ja toob vihamehe juurest muti, nagu temal poleks kodus harkatra. Kõik tehakse temalt nõu küsimata!
Ilmub põllule:''Mul tervis veidi parem, tulen vaatama''. Algab tuntud virin: ''Sõnniku oleks pidanud adraga sisse kündma, kultivaator ei ole ikka see, miks harkadraga vagu ei ajanud, mutt pole ikka see...'' jne.
Mulle hakkas närvi see tuntud võte, mees nagu elaks mujal maailmas, midagi ei tea, mis olukord valitseb kodus ja ümbruskonnas.
''Kõik on tehtud omapead nende võimalustega, mis kohapealt on saadud, ümber tegema ei hakka. Sa oma harkadraga paranda muldamisel ära muti poolt tehtud vead, sõnnik ei ole kaduma läinud. Kui mais kasvab kultivaatori abil, kasvab ka Sinu kartul põllul.''
ema kutsub sööma, aga aega ei jää üle - haigla hobune vaja ära viia ja rongile rutata. Isa nagu ärkab, läheb hobuse juurde ja ütleb: ''Mine ikka sööma, mul tervis parem, ma viin ise hobuse ära!'' Väimehe nägu läheb naerule ja pilkab silma!
Väimees tuleb mind saatma ja alustab juttu:''Näid nüüd ise, et mis Sa sellest rahmeldamisest said. Hommikust õhtuni ja süüa ei jõudnudki. Ainult virin ja kriitika. Sellepärast ma äiaga ei taha koos töötada. Tema töö juures ei taha viibida, aga pärast tööd algab virin. Ma seda ei kannata. Sellepärast ta ka bigadiri ametist vabastati. Nägid, kuidas haigla hobuse nägemine tegi mehe terveks ja läks viima!''
Tal oli õigus ses suhtes, egoistlik suhtumine töötajatesse on võõras ja alandav. Väimees ise on omal alal andekas töötaja, aga parandamatu nõrkusega viina vastu. Kui pudelit näeb, siis unustab kõik muu, nagu imik, kes lutipudelit näeb!